Tekst: Anu Jõesaar
Fotod: Jarek Jõepera
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

„Sõbrad kutsuvad mind juba külakurnajaks,“ muigab Soolmann ajakirjanikule ja fotograafile kodusel metsarajal teed juhatades. „Ega minule ei saa külla tulla nii, et siin tööd ei tee. Küll on sõbrad pidanud ulukitõrjet tüvedele kandma, küll hekikääridega männiistikute ümbrust puhastama. See on tore ka – kui sa juba natukenegi saad teada metsast ja selle kasvamisest, siis avaneb sulle hoopis teine maailm.“


Oma Noarootsi metsavaldust nimetab Soolmann Järvselja eeskujul õppekatsemetskonnaks, liites selle sõnale veel ühe osa: õppekatsepuhkemetskond. Esialgu siin veel puhkamis- ja ööbimiskohta pole, kuid sissesõidutee lähistel askeldab juba väike ekskavaator, mis kujundab tiigikaldaid, ja tulevase tiigi lähistele on oodata moodulmaja.

Tõsi, suvekodu püstitamise ajastus ei ole Soolmannil kõige parem, sest viimase kuu on ta veetnud peamiselt Tallinna kabinettides. Nimelt töötab ta 8. maist RMK juhatuse liikmena. Tema vastutusalaks on riigimetsa uuendamine, kasvatamine, raiete ja puiduveo juhtimine ning korraldamine.

Kuidas sai üldse pealinna poisist selline hingega metsakasvataja?
Olen sündinud Raplas, kuid kolisin juba teisel eluaastal Tallinnasse ja lõpetasin Tallinna Ühisgümnaasiumi. Suved ja nädalavahetused veetsin aga maakodus Kohilas RMK metsade vahel. Ühel hetkel leidsin ennast metsas toimetamas. See oli mulle endalegi üllatus, sest ei minu perest ega mu tuttavatest polnud keegi metsandusega tegelenud.

Pärast keskkooli tuli otsustada, kuidas edasi. Näppu jäi Eesti Maaülikooli metsandusõppe brošüür, millest tuli äratundmine, et seda tahangi teha. Sisseelamine võttis aega, sest mul ei olnud loodusteadmistes nii head tausta kui paljudel kursusekaaslastel. Pärast bakalaureusekraadi omandamist otsustasin siiski edasi õppida, ja see oli õige otsus. Magistritasemel süvenes minu armastus metsakasvatuse vastu, see valdkond köitis mind järjest enam ja ma veendusin, et siia tahangi jääda.

Pärast metsakasvatuse magistrikraadi saamist olete tegutsenud eraettevõtjana. Mida on see teile erialaselt andnud?
Pärast 2014. aastal ülikooli lõpetamist tekkis mul soov pakkuda metsaomanikele järjepidevat juhendamist ja nõustamist, näidata teistelegi väärtusi, mida ise metsamajandamises nägin. Nii sündis ettevõte Metsahaldur, mis asus tegelema metsaomanike metsamaade haldamisega. Alati käisime kohapeal, olime kontaktsed, ei püüdnud metsamajandust kaugelt juhtida. 2015. aastal kujunes välja Eesti Metsamajandajate Selts MTÜ, mis koondab tänaseks üle 500 erametsaomaniku. Nende organisatsioonide suurem eesmärk oli kavandada ja korraldada kogu metsakasvu tsüklit katvaid tegevusi. Panime suurt rõhku teemadele, nagu metsauuendus ja -kasvatus, maaparandus, ruumiline planeerimine jne. Ei olnudki nii lihtne selgitada, et metsakasvatus ei ole vaid raieõiguse müük, vaid ka kõik, mis sellele eelneb ja järgneb.

Sain selgeks, et optimaalsete metsamajandusmudelite tekkeks vajab metsandus rohkem teadust ja tehnoloogiat. Seda, millised on tänapäevased tehnoloogilised võimalused, on näidanud mulle viimase pooleteise aasta jooksul tehtud töö ettevõttes Hectar, mis arendab metsanduse digitaalset platvormi pikaajaliste metsandusotsuste tegemiseks.

Muide, nägin ka seda, et uued metsaomanikud on teistsugused. Peale on tulnud minu põlvkonna ja nooremad idufirmade inimesed, tehnoloogiaettevõtjad, keda ei huvita tingimata metsakasvatusega raha teenimine, vaid emotsioon: nad tahavad kohta, kus käia ja reaalselt keskkonda mõjutada.

Kogu varasema kogemuse põhjal – mida teie esimesena näete, kui satute metsaalale, kus te pole varem käinud?
Ma visualiseerin seda metsa kui ruumilist süsteemi, vaadates sellele esmalt ülaltpoolt peale. Selle süsteemi moodustavad mitmesugused takseertunnused – struktuurilised elemendid, mis on erinevate karakteristikutega. Nende elementide omavahelistest seostest tekib minu peas omakorda visualiseering, n-ö aegrida, milliseks see süsteem võib areneda, kus midagi tekib, muutub ja kaob. Ma asun sageli otsima neid süsteemi mõjutamise kohti ehk teisisõnu metsakasvatuslikke võtteid. Seda selliselt, et metsa erinevad väärtused oleks esindatud täna ja tulevikus.


Kuidas saab seni kogutud teadmisi ära kasutada riigimetsa hoidmisel?
Olen mõistnud, et RMK saaks paremini enda heaks tööle panna tehnoloogiaid ja teadust, hinnata nende abil muutusi ja analüüsida võimalusi. Vaja on ka eri sektorite ja huvirühmade panust, et kaasa mõelda ja rääkida uute metsakasvatuspraktikate kujundamisel.

Oleme juba algust teinud püsimetsanduse töörühmaga, mis koondab RMK eri osakondade inimesi, ja vaatame ka majast välja, maaülikooli poole, kes on juba algatanud ühe teadustöö valikraiete ja püsimetsanduse teemal. Augusti keskel läheme vaatama ka Soome püsimetsanduse vorme.

RMK on olnud kahtlemata väga efektiivne klassikalises metsamajanduses, me ei näe riigimetsas lagedaid uuendamata alasid, ka looduslik uuendamine on edukas. Aga me võiksime luua ka uusi süsteeme. Mina soovin, et RMK oleks metsandussektoris see eestvedaja, kes hoiab, hindab ja leiab ise optimaalseid metsa eri väärtusi siduvaid mudeleid. Et meie majast tuleks see sisemine tahe olla teerajaja.

Sõpradel ja kolleegidel on kindlasti olnud väga hariv jälgida, kuidas te testite eri metsamajandusmudeleid oma erametsas. Kas ja kuidas on võimalik tuua samad ideed üle RMK mõõtmetesse?
Meil on käsil arengukava koostamine, kus päris mitmetele neile küsimustele otsitakse ka maja seest vastuseid. Ühiskonna ootused metsandusele on muutunud. Inimesed tajuvad, et päris igal pool enam endistviisi edasi minna ei saa. Aga me räägime ka uutest metsamajandamispraktikatest, kus otsime kombinatsiooni klassikalise ja mitte nii klassikalise vahel.

Metsa kasvatamisel ei saa teha suuri muutusi ka üleöö. Küll saab uuendusi väiksemas mastaabis testida, neist õppida ja neid kopeerida, kui tulemused on edukad. See võtab aega. Aga metsandus võtabki aega.

Näiteks olen ise katsetanud valikraietel põhinevat metsamajandamist ja saan juba esimeste tulemuste pinnalt öelda, et sellele ei ole järgnenud soovitud metsakasvatuslikku tulemust. Viimane võis jääda sobivate tingimuste ja oskamatuse taha. Valikraiega tuleks tegelikult hakata metsa kujundama juba keskealisest, isegi nooremast metsast alates. Minu näidisalal oli tegemist juba küpse metsaga. Et valikraie tulemit aga sisuliselt mõista, on vaja seda kusagil põhjalikumalt katsetada ja demonstreerida.

Üksiku puu põhise majandamise alternatiiviks saaks aga olla alapõhine majandamine: lisada klassikalisele efektiivsele metsamajandamisele alternatiivseid elemente ja kombineerides erinevaid meetodeid, mis suurendavad ka metsa teisi väärtusi. Kui meil on olemas praktikas toimivad mudelid, siis saame nende abil planeerida: siin kasutame klassikalist metsamajandamist, selle ala piires kasutame mudelit number 1, siin 2, siin 3.


Milliseid alapõhiseid metsakasvatusmudeleid võiks alustuseks proovida?
Näiteks saaks juba uuendusraiete planeerides sobitada langid maastikku vastavuses looduslike piiridega ning võtta arvesse uuendusraiete kõrval kasvama jäävaid metsaosasid ning nende karakteristikuid. Arvestada võimalusel väiksema pindalaga lankidega ja vajadusel pikendada puistute liitumisaega enne uue raievõtte planeerimist.

Või näiteks on pikka aega jäetud säilikuid hajali ja alles hiljuti on asutud säilikupuid jätma ka grupiti, arvestusega, et nad toetaksid metsas elupaikade teket, looksid rohkem varjuefekti, niiskust. Lisaks võib jätta langiservadele ja kraavipervedele ribasid, kuhu tekivad n-ö elupaikade kulissid.

Või hooldusraie, mis tähendab, et võtame välja kasvus alla jäänud, nõrgad ja surnud puud. Kas me peame tegema hooldusraiet joonlaua järgi või jätame planeeritult mingid alad, kus me üldse ei harvenda, kus puu sureb ise looduslikult ja langeb maha.

Olete juba mitu korda öelnud, et metsal on palju väärtusi, aga kas pole nii, et tulu toob metsaomanikule siiski vaid puit?
Boston Consulting Group on oma uuringu põhjal öelnud, et puiduline väärtus moodustab „kõigest“ 1/3 metsa koguväärtusest, 2/3 on teised ökosüsteemi teenused. Ise olen kokku puutunud veel mitme metsa kõrvalkasutusega tegeleva projektiga, näiteks musta pässiku kasvatamine, süsiniku sidumine, bioloogiline mitmekesisus, rekreatsioon jne.

Me ei oska neid mittepuidulisi väärtusi praegu veel väga selgelt hinnata ja seepärast on senine klassikaline metsakasvatus suunatud eelkõige metsamaterjali kvaliteedi ja kvantiteedi suurendamisele. Aga me peame olema valmis hindama metsa kõiki väärtusi ja vajaduse korral metsa mõjutama läbi klassikalise metsakasvatuse modifikatsioonide. Mine tea, ehk tekivad mittepuidulistele väärtustele peagi ka metsaomanike jaoks likviidsed vormid. See motiveeriks veelgi enam leidma uusi, optimaalseid metsamajandamise mudeleid.

Millised võiksid need teised likviidsed vormid olla?
Tõsi on see, et RMK tulu moodustub praegu peamiselt metsamaterjali müügist.

Kui aga kujutleda tulevikku, siis oleks võimalik välja arvutada süsiniku sidumisest saadav kasu. Täna on süsinikukrediidi turul toimetamas rohumaade uusmetsastamisega tegelevad organisatsioonid. Ootame krediite ka kasvavasse metsa.

Bioloogiline mitmekesisus on samuti väärtus, mida metsa- või maaomanik võiks mingi metoodika alusel saada hinnata, ning kui see indeks võrreldes baasteadmisega paraneb, siis saada selle eest tasu.

Kas aga puidu müügiga seotud tulu üldse kaob? Mina selle peale ei panustaks. Olen küll noor inimene ja kõike võin siin veel näha, aga praegu ma ei tea teist paremat alternatiivset ressurssi kui metsamaterjal ja puit. Kui keegi leiutab/avastab sellele säästlikuma ja odavama alternatiivi, siis metsakasvatajana tõstan kohe käed üles ja asun oma elukutset ümber hindama.

Peaaegu kõige eelräägitu aluseks on täpsed ja usaldusväärsed andmed. Kas RMK-l on andmeid piisavalt?
Ühelt poolt on RMK-l väga hästi teada, kus keegi midagi teeb. Selles majas on koos Eesti parimad pead ja näiteks kaugseire aitab siin tohutult kaasa. Loodus on dünaamiline, kogu aeg muutumises, seepärast mulle tundub, et ühel hetkel on kaugelt ja kõrgelt saadud ülevaade parim, mida usaldada. Kuused ja männid saab juba praegu ära määrata, lehtpuuliikidega on veel probleeme, aga sellega tegeldakse. Ühel hetkel aitavad kaugseire ja tehnoloogiad leida uusi, optimaalseid metsamajandamise mudeleid. See on vägev, kuhu kaugseire liigub.

Teiselt poolt küsime praegu andmeid veel vanade reeglite järgi. Vaja oleks rohkem ressursse, et saada veel parem ülevaade. Näiteks on kindlasti taksaatoreid, kes juba väga täpselt hindavad kasvavat metsa selliselt, et selle kirjeldus aitaks metsa nägemata hinnata seal asuvate potentsiaalsete elupaikade omadusi, aga reeglid ei nõua veel seda. Kuid mitte ainult taksaatoril, vaid ka raietööde planeerijal peab olema teatud ettevalmistus, kuidas teha tööd nii, et ka elustik oleks parimal võimalikul moel hoitud. Kui suudaksime kaardistada ka elupaiku ning teaksime, kui palju ja mida veel vaja oleks, siis seda infot klassikalisse metsamajandusse tagasi tuues saaksime aru, kuidas teha oma asju nii, et kõik mahuks pildile ära.

Vajame olulisi andmed ka looduskaitselt: praeguste alade inventuuri, täpsemat teadmist, mida me soovime, milline on hetkeseis, mida on vaja teha, et ühte või teist liiki hoida või juurde luua. Ka praegustel kaitsealustel aladel, kus metsamajandamist ei lubata, võiks uurida, kas ja mis on seal paremaks läinud. Kui tahame, et looduskaitse jõuaks igale poole, on vaja neile samuti ressursse juurde anda.

RMK 2100 projekti raames on tehtud mitmekesisusindeksi põhjal bioloogiline 5 x 5 km ruudustik üle Eesti, kui palju on liigilist mitmekesisust, vanu puid, surnud puitu – et aru saada, mis meil praegu on ja kus see on. Kui sellele peale panna teine, metsamajandamise kiht, siis võib tõesti hakata aru saama, mis meil on hoitud ja mis ei ole hoitud.

Teie tööpõld jääb selgelt kõige keerulisemate metsavaidluste keskpunkti. Kuidas eri leere lepitada?
Olen võtnud uuele töökohale kaasa avatud mõttemeele ja paindlikkuse. Muidugi olen hingelt metsakasvataja ja tean, mis on meie võimalused või pigem kui piiratud meie võimalused on. Minu jaoks langeb metsadebatt samasse kohta, kus on ühel pool elustik, bioloogiline mitmekesisus ja elupaigad ning teisel pool metsakasvatuslik teadmine, eelkõige valgustingimuste ja juurkonkurentsi kohta.

Ma näen, et mõlemal poolel on palju solvumist ja – midagi pole teha – ka isiklikke veendumusi. Kas me ikka oleme tulnud mõlemalt poolt teisele vastu? Olen enda jaoks sõnastanud, et kui on kaks vastandlikku hinnangut, siis üritan mõlemad läbi töötada ja otsustada, kumba ma pean usaldusväärsemaks. Ma ootan mõlemalt poolelt andmeid tema veendumuse tõenduseks. Väide elupaikade halvenemisest – nõus, et see võib nii olla, aga mul on vaja rohkem andmeid, täpsemat teadmist. Väide, et ainult klassikaline metsakasvatus on efektiivne – ma ei pea võimatuks, et saab siiski kasutada mingeid hübriid- või vahevariante.


Ringkäik „õppekatsepuhkemetskonnas“
Kui Erko Soolmann seitse-kaheksa aastat tagasi Noarootsis maatüki ostis, oli tal enda sõnul kohe silma ees kaugem eesmärk: teha sellest koht, kus saab eri metsakasvatusvõtteid ise läbi katsetada ja teistelegi näidata.

Giidina juhib ta külalisi mööda põdrajälgedega kraavinõlvu, tutvustab üllatavalt eriilmelisi puistuid ning peab iga uue ala juures väikse hariva loengu.

„Sellel lageraiealal oli eelmine omanik juba teinud maapinna ettevalmistuse ja männiseemnekülvi,“ osutab ta. „Seevastu tagapool on näha minu enda istutatud männid. Juba neid kaht ala võrreldes näeme, kuidas mõjutavad puude kasvu põhilised pärssivad faktorid: valgusepuudus ja juurkonkurents. Metsa kasvatuseks on puudele vaja luua kasvuruumi. Liikidel on erinev kasvudünaamika, erinevad nõudmised kasvualale.“

„Siia oli tekkinud väike kuuseserv, mille jätsin kulissidena kasvama. Öeldakse küll, et kuuske ei saa alles jätta, kukub pikali, aga siin on nad kaheksa aastat püsinud.“

„Männikultuuride ümber oli esimestel aastatel rohukasv väga suur, igal aastal on tulnud niita. Esimesed aastad käisin siin hekikääridega ja otsisin heina seest üles iga pisikese taime. Siis sai mänd kasvujõu.“

„Kaugem ala on teadlikult jäetud loodusliku uuenemise päralt: siis saab näha, mida teeb loodus, mida teen ma ise ja mida saab teha loodusele kaasa aidates.“

„Siin oli võrdlemisi märg ala, omaaegsed kuivenduskraavid olid setet täis, sai natuke kaasa aidatud ja siia tuleb nüüd klassikaline kuusekultuur.“

„Segametsa kasvatamine nõuab planeerimist. Kui tahad saada segapuistut ja lasta ka kasel või sanglepal tulla, pead andma kuusele kasvus edumaa. Ei saa nii, et kõik stardivad korraga: keegi kasvab kellestki üle, lõpuks võib vastu vaadata kaasik mõne üksiku kuusega.“

Jõuame väikesesse kaasikusse, mis on looduslikult tekkinud kunagisele karjamaale ja omaniku käega natuke harvendatud. Seda võiks tögamisi nimetada ka metsamehe pensionisambaks. Head kasepalki need märjas pinnases kasvavad kõivud ehk ei anna, kuid Soolmann on metsanõustajana aidanud juurutada ka tšaaga- ehk musta pässiku kasvatuse mudeleid ja pani nüüd ka siinsetele puudele tšaagatüüblid sisse.

„Jälle üks huvitav eksperiment mulle, kuidas see tšaaga kasvab ja kas ta kasvab,“ ütleb ta kavalalt.


Ringkäigu lõpp-peatuse teeme lodualal sirgunud võimsas sanglepikus. See mõjub, nagu oleksime sattunud loodusliku pühakoja orelivilede vahele. Võtab hinge kinni. Isegi linnulaul on siin mitu korda kõlavam kui mujal. „Olen palju metsades käinud, aga see sanglepik oli algusest peale väga eriline,“ kinnitab ka omanik. „Siin on näha eri liike, sammal tüvedel lubab oletada, kui vanad on mõned siinsed sanglepad – see on vägev elustiku paik.“