RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
13. veebruar, 2019

Metsa kasekäsna järele, ja mitte ainult

Jaanuar rõõmustas meid käesoleval aastal rohkete lumesadudega ning arvan, et neil, kes on lumiste puude vahel jalutades juba jõudnud värskust ning hapnikku ammutada, ei tohiks tekkida küsimust, mida teha talvel metsas.

Neile aga, kes pole oma vastuses sellele küsimusele veel kindlad, tuletan ma meelde kirjaniku, filosoofi ning teravmeelitseja Kozma Prutkovi sõnu: „Visates vette kivikesi, jälgi nende poolt tekitavaid ringe; vastasel korral on säärane viskamine vaid mõttetu ajaviide“.
Et meie jalutuskäik aga mõttetuks tegevuseks ei jääks, proovime mööda metsa jalutades tähelepanelikumalt ringi vaadata, et rohkemat näha – sel juhul saame ühtlasi täiendada oma loodusteadmiste pagasit.

See kulub kindlasti ära. Viimasel ajal tekib looduskaitse teemal sageli erinevaid vaidlusi ning arutelusid, kuna tänapäeval ei ole inimesed nende probleemide osas ükskõiksed. Kuid selleks, et spetsiifilistel teemadel asjakohaste teadmiste põhjal arutleda ning jõuda õigete järeldusteni, võiks olla paremini informeeritud. Tegelikult käib viimane ka muudel teemadel arutlemise kohta – vastasel juhul muutuvad sellised vaidlused pimeda ja kurdi dialoogiks ega oma mõtet ning loogilist lahendust.

Viimati ei toonud ma metsast mitte ainult head tuju ja reipust, vaid ka kasulikke seeni – nn. kasekäsnu. Mis seen see selline on, kuidas seda süüakse ning millega seondub inimestel selle seene ebatavaline nimi? Sellele küsimusele vastamiseks vaatame nüüd otse metsarajalt ümberringi.

Inimesed nimetavad kasekäsnaks mitmeid puuseeni, mis kasvavad metsas vanade kändude ning puude, sealhulgas kaskede otsas, nagu näiteks tuletael – väga levinud puuseen.

Tuletael (Fomes fomentarius)

Surnud kaskede ning kändude otsas kasvab sageli ka üheaastane kasekäsn ehk kasekõbjas, mida nimetatakse ka metsaarstiks, tänu seene võimele muuta vanad puud kiiresti viljakaks huumuseks. Seen on noorelt söödav ning lisaks kasutatakse seda rahvameditsiinis.

 Kasekäsn ehk kasekäsnak (Piptoporus betulinus)

Kaskedel juhtub mõnikord arenguhälbeid, mis on tingitud mutatsioonidest või seenhaigustest ning mis väljenduvad näiteks okste kaootilises laialikasvamises tüvel või võral. Oma väljanägemise järgi meenutab see linnupesasid või vihtu, ning sel põhjusel on nende rahvapäraseks nimetuseks tuulepesad.

Niinimetatud tuulepesa kasel (kaseluudik), Taphrina betulina seene poolt põhjustatud okste laialikasvamine.

Kuid kõige sagedamini nimetatakse kasekäsnaks puude peal tekkivaid imeliku kujuga muhkusid ehk keerdkasve ning pahkasid. Sellised moodustised tekivad siis, kui puu eraldi osade koerakkude normaalne areng on häiritud, ning selle tüvele või mõnikord ka okstele tekivad ebatavalise kujuga muhud. Bioloogid ei ole siiani lõplikult välja selgitanud põhjuseid, miks need muhud puude peale tekivad, ega ole teinud ka varasemalt nende kahe vahel vahet, nimetades mõlemaid pahkadeks, kuigi nende tekkimise põhjused on siiski erinevad.

Keerdkasvude ja pahkade kuju ning struktuur on ebatavaline ning mustriline – just nende omaduste tõttu kasutatakse neid juba iidsetest aegadest dekoratiivsetel eesmärkidel. Nendest tehtud esemeid võib tihtipeale näha suveniiripoodides.
Selline muhk võib olla ümmargune ja koore all siledapinnaline, ning seda nimetatakse ka keerdkasvuks, mille tüvi „keerd“ viitab seene sisemisele kihile, mis justkui keerduks.

Sellisest kasepahast on võimalik teha näiteks ebatavalise kujuga dekoratiivse karika. Puupahk, kasepahk.

Samuti võib kaskede peal mõnikord näha ümmargusi muhkusid, mille pinnal on, erinevalt kasepahast, hulganisti väikseid tüükalisi magavaid pungasid – neid nimetatakse pahkadeks.

Magavad pungad paha pinnal


Paha pinnal, erinevalt keerdkasvust, on palju magavaid pungasid. Tihti tekib pahk just tüve juurepoolsesse ossa ning siis nimetatakse seda juurepahaks.

Mõnikord „ärkavad“ paha või juurepaha magavad pungad üles, ning nendest kasvavad uued oksad.

Ning siin on lõpuks ka meie jahi eesmärk - must pässik (Inonotus obliquus) - rahvapärase nimetusega kasekäsn, mida näeb sageli just kaskedel. Musta pässikut hinnatakse selle kasulike omaduste poolest.

Must pässik näeb välja kui musta värvi vormitu muhk kase tüvel.

Must pässik moodustub, kui koore vigastatud piirkondade kaudu satuvad seeneeosed puidu peale, kus need idanevad, nakatades puud.

Musta pässikut saab ka mujalt kui metsast: küsige oma apteegist ning teile näidatakse kuivatatud seene tükikestega pakendit taimeteede riiulil, rääkides ühtlasi seene kasulikest omadustest. Kuid iga seeneline teab, et ise metsast korjatud seened on poe omadest palju maitsvamad. Niisiis see, kuhu musta pässiku järele minna – kas apteeki või metsa – on igaühe enda otsustada.
 
Musta pässikut saab korjata igal aastaajal, kuigi lihtsam on seda leida just siis, kui puud on raagus, ehk hilissügisel või varakevadel. Muidugi võib seda teha ka talvel, kuid sel juhul tuleb olla valmis kahlamiseks pikki vahemaid lumises metsas, uppudes põlvini lumehangede sisse. Paljudele meeldivad sellised väljakutsed sellegipoolest.

Must pässik võib kasvada üle kogu praopiirkonna puukoores.

Sõna „korjama“ ei ole kaseseene suhtes just kõige sobivam, kuna see kasvab puutüvega niivõrd tugevalt kokku, et paljaste kätega ei ole seene sealt küljest ära rebimine võimalik – appi tuleb võtta kas saag või kirves, kuna isegi nuga siin ei aitaks.

Musta pässikut puu küljest eraldamiseks võib kasutada kokkupandavat käsisaagi või kirvest.

Kuid enne, kui saate maitsta musta pässiku teed, tuleb läbi teha veel mitu tegevust.
Metsast toodud musta pässiku küljest tuleb eemaldada must koor, nii nagu Kreeka pähklitki võetakse kesta seest välja. Selleks läheb tarvis väiksemat kirvest või tugevat nuga ja haamrit.

Nii näeb välja puu küljest eraldatud must pässik.

Puhastatud musta pässiku tuum on suhteliselt tugev, pruuni värvi ning heledate mütseelisoontega.

Koorest puhastatud must pässik.

Seejärel, koputades haamriga vastu terava noa pead, raiume seene umbes 1–1,5-sentimeetristeks kuubikuteks ning kuivatame temperatuuril mitte üle 60 kraadi.

Kuivatamiseks ette valmistatud musta pässiku tükid.

Kuivatatud seenetükid pannakse termosesse, valatakse peale umbes 50-kraadise temperatuuriga vett ning lastakse tõmmata umbes 1-2 ööpäeva. Tugevama tõmmise saamiseks on tükke soovitav peenestada või riivida.

Musta pässiku tee maitse meenutab puuviljakompotti, aga värvi poolest sarnaneb see kangele mustale teele.

Apteekrid usuvad, et musta pässiku tõmmis või tee sisaldab palju inimesele vajalikke mikroelemente ja toimeaineid ning on kasulik erinevate terviseprobleemide puhul, nagu näiteks seedeelundkonna probleemid, ja samuti omab see toniseerivat ja tugevdavat efekti. Musta pässiku tõmmist võib juua nagu tavalist teed, kuid soovitatav on siiski enne nõu pidada kas arsti või apteekriga.

Sellega ongi meie kasekäsna matk lõppenud. Metsast ära minnes ärgem unustagem öelda „aitäh!“ kohalikule metsavaimule. Unustajatele on aga olemas üks väga hea meeldetuletus.
Räägitakse, et metsa maagilised jõud muudavad mingisuguse eriti halva teo toime pannud „kurjategijad“ kasepahaks. See on ilmekas näide sellest, mis võib juhtuda nendega, kes metsas valesti käitub.
Seega, suhtugem metsa ja loodusesse viisakalt ning hoolikalt, või muidu...

Surnud kasepahk kase tüvel.

Kommentaarid

28 .mai, 2019
Enn
Tervist, Oleg!

Loen teie lugu ja mida ma näen, te kirjutate mustast pässikust kui seenest, mida see kohe kindlasti ei ole, ehkki on niidistiku põhine mütseeliumit omav. Must pässik on puu seest esile tulev kasvaja, kasvades seal ja arenedes kuni 20 aastat. Musta pässiku käige väärtuslikum osa on sklerootiumiks ninetatav väline kristalne kivikõva osa, mida te ekslikult nimetate kestaks. Kohatu võrdlus kreeka pähkliga on ilmselgelt liialdus: kreeka pähkli sees on seemnetuum, mis idaneb ja kannab uut elu edasi, must pässik on homogeenne, kuigi koosneb kolmest osast: sklerootikumist, viljakehast ja puu külge kinnituvast pehmest kollasest pudedast rämpsosast, mis tuleb minema visata. Kui nüüd te kuulutate, et must osa tuleb maha kraapida ja minema visata, siis on see küll väga vale tõlgendus ja arusaam. Must väline kest sisaldab kõige kõrgemas koguses meditsiiniliselt kõrge toimega melaniini, millel on ülimalt võimsad antioksüdantiivsed omadused, mis kaitsevad keha vabade radikaalide eest, mis aitavad võidelda vähi, artriidi ja ka vananemise protsesside vastu kehas.
Samuti sisaldab väline osa betuliinhapet palju enam kui viljakeha pruun osa. Sel on samaväärselt kõrge meditsiiniline toime. Kultiveeritud ja musta kihti mitte omaval hiina mustal pässikul näiteks ei ole seda ainet peaaegu üldse ja samuti eelnimetatud melaniini ja muid kasulikke aineid.
Musta pässiku kasulikud aineid saadakse ekstraktina palju paremini kätte, kui teeks tõmmist tehes: selleks aetakse musta pässiku ja vee segu keema ja keetmisel keeratakse tuli hästi vaikseks, et keedus keeks võimalikult madalal temperatuuril ja pikemat aega: 2 tundi ja vahel isegi 4 tundi. Siis eralduvad aineid, mis muidu üldse esile ei tule, ka polüsahhariidid näiteks lagunevad niiviisi omastatavateks suhkruteks jne.
Lisaks on musta pässiku mustas osas kromogeenne kompleks, mis sisaldab huumus- ja fulvohapet, mis omakorda sisaldavad suures koguses mineraale ja jälgaineid. Must kiht mustal pässikul on kristalne kiht, kuhu on kogunenud parim osa sellest materjalist, mis selles kasvajas üldse esineb.
Kasulike ainete hulka kuuluvad polüsahhariidid, polüfenoolid, beta-glukaanid, flavonoidid, vitamiinid, mineraalid, jälgained jpms.
Lisaks toodetakse mustast pässikust, ehk tšaagast alkoholi ekstrakti, ehk tinktuuri, selleks külmutatakse sügavkülmas keedusest üle jäänud tükid ja pudi (peale kurnamist) ja peale paaripäevalist läbi külmutamist (kus pakane lõhub pässiku koed täielikult) tuleb materjali asetamisel piiritusse sealt rohkem kasulikku välja. Tehke järgi.
Parimaks tulemuseks tuleb varuda 2-4 kuud aega.
Lisaks saab parima tulemuse, kui segada kokku kaks erinevat ekstrakti, keeduse ja piirituse ekstrakti.
Musta pässiku tee kasulikkus ei ole kaugeltki võrreldav musta pässiku keedusest valmistatud ekstraktiga. Pikemaajalise keeduse valmistamisel tekib ekstraktina pulber (kui vesi on ära aurustunud ja välja keenud). See on kõige kangema toimega ainete kompleks.

Lisa kommentaar

Email again: