Kiiresti muutuvate taevaste kujundite etendus võib talvitusaladel kesta mõnest minutist kuni pea tunnini, enne kui nad ootamatult kukuvad kui kivina ööbima. Sellist parvlemist esineb lindudest vaid kuldnokkadel ning arvatakse, et üks selle põhjus on üksikindiviidi alalhoiuinstinkt, mis sunnib lindu hoidma parve äärealadelt kesksuunas ning sellisel moel saavutada turvalisem koht röövlite rünnakute eest nii õhus kui ka ööbides.


Püüd parves kesksemat kohta saada on ka energeetiliselt kasulik külmadel öödel puhates. Tihedalt üksteise kõrval ööd veetvatel lindudel on soojem kui neil, kes on jäänud parve serva.
On imekspandav, et hiigelparves, mis võib lennata kuni 80 km/h ning mis pidevalt suunda muudab, ei põrku selles lähestikku lendavad kuldnokad omavahel kokku. See tuleneb sellest, et linnud võtavad vastu teavet ja töötlevad seda palju kiiremini kui inimene.

Kuldnokk on laialt levinud lind Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Pärast pesitsusperioodi tegutsevad kuldnokad salkadena, kuid minnes ööbima roostikualale või veekogu kaldapõõsastikku, liituvad need salgad suurteks parvedeks.


Õhtuhämariku ajal võib sügise edenedes ka mõnes Eesti paigas väiksemõõdulist parvlemist märgata. Aardla poldril on vaadeldud ööbima saabunud kuldnokaparve, kus oli umbes 57 000 lindu. Kõige tõenäolisem aeg kuldnokkade parvlemist Eestis näha on september-oktoober, potentsiaalseks kohaks on näiteks Matsalu roostikud. Meie suuremates parvedes võib olla kümneid tuhandeid linde.

Enamik Eestis ja mujal Põhja-Euroopas pesitsenud kuldnokkadest suunduvad talvituma hiljemalt novembriks Põhja-Prantsusmaale, Briti saartele, Madalmaadesse ja Belgiasse, kus nad osalevad tõelistes, sadade tuhandete isenditega linnuparve võimsates vaatemängudes.

Leia videoid parvlemisest ka YouTube'st, otsisõnaks märgi "murmuration".