Bulgaaria pealinn Sofia paikneb samanimelises orus ümbritsetuna mäeahelikest. Linnasiluetis domineerib lõunas paiknev 2300 m kõrgune Vitosha mägi, mille nõlval laiutab juba ka Sofia äärelinn. Pealinna läheduse tõttu on Vitosha mäe looduspark populaarne sihtkoht nii kohalikele kui linna külastavatele loodushuvilistele. Sofia idaosa läbib põhja poole voolav Iskari jõgi, mis enne Doonausse suubumist läbib Balkani mäestiku (Stara planina). Sofia madalikul on Iskari looduslikust jõesängist ja lammist vähe järel – muuhulgas on see näiteks juhitud Sofia lennuvälja alt läbi. Aetud torusse.




Vähe on järel ka Sofia nõo märgaladest. Äärmiselt viljakas nõgu, mis ka klimaatiliselt on põllumajanduseks sobiv, on üles haritud või täis ehitatud. Kuivendamise saatus tabas 1950ndatel ka Bulgaaria projektiala – pealinnast vaid 35 km kaugusel loodes Serbia piiri lähedal paiknevat ainulaadset Dragomani karstisood. Tegemist on osaga laiemast karstikompleksist, mis koosneb mitmest teineteisega maa-aluste veesoontega ühenduses olevast märgalast ja on piirkonna elurikkuse pelgupaigaks. Seda tüüpi Bulgaaria märgalade kohta kasutatakse tihti kohalikust keelest pärit terminit blato, millel puudub aga väga täpne definitsioon. Veetase on neil reeglina püsivalt üle maapinna – nagu madal, taimestikuga kaetud järv, mis toitub pinnaveest ja allikatest. Kõige suuremad blatad on ajalooliselt paiknenud Doonau jõe ja Musta mere madalikel.


Kuivendatud Dragomani soos püüti kasvatada maisi, ent 1990ndate alguses, turumajanduse ja poliitiliste tõmbetuulte keerises saadi aru, et see ei tasu ära. Mujal saab odavamalt. Viidi läbi lihtsakoeline, ent efektiivne sootaastamisprojekt – seisati pumbajaam. Mul ei ole küll andmeid, aga toetudes selle ajastu paralleelidele, siis ilmselt viidi läbi ka jätkuprojekt, et kinnistada esimese projektiga saavutatut (legacy!) – pumbajaama seadmed varastati ära. Põllumajanduslikust perioodist on pinnasesse maetud suurel hulgal toitaineid, mis on ilmselt üheks põhjuseks, miks praegu vohab soos valdavalt tihe pilliroog ja vaba veega alasid on vähe. Normaalse veeökosüsteemi taastumisele ei aita kindlasti kaasa ka Dragomani linnast sohu juhitav reovesi. Sellest kõigest hoolimata pakub see umbes 400 ha suurune märgala elu- ja peatuspaiku mitmetele piirkonnas haruldastele linnu- ja loomaliikidele. Seal on kohatud 256 linnuliiki (60 % Bulgaaria lindudest), 9 roomajate (sh Euroopa sookilpkonn), 9 kahepaiksete, 23 imetajate ja 180 soontaimede liiki.


Kohalikud keskkonnaorganisatsioonid (Balkani Wildlife Society ja Maailma Looduse Fondi Bulgaaria haru) on võtnud eesmärgiks Dragomani soo olukorda parandada. Waterlands projekti raames tahetakse alal veidi pilliroogu ohjata, taastada osa külastustaristust ja tegeleda linna reovee sissevooluga. Takistusi sellel teel aga jagub. Esiteks maaomandi pusle (vt joonist), mis ei võimalda ala taastamist terviklikult planeerida. Et vältida kõigi eraomanike ülesotsimist (mis polevat ilmselt isegi võimalik) ja seejärel ühisele meelele jõudmist (mis pole kindlasti võimalik), on küpsemas koos kohaliku omavalitsusega plaan määrata see ala ametlikult veekoguks, mille järel tekib riigil võimalus eramaad lihtsamini välja osta. Kohalikud omavalitsused on taastamistöödest ja sohu külastustaristu rajamisest pigem huvitatud, sest pealinna läheduse tõttu võiks see saada populaarseks sihtkohaks. Aga järgmine probleem – kuivanud pilliroo tõttu on soo väga tuleohtlik ja viimane põleng hävitas juba varem rajatud laudteed ja vaatetorni. Ja lõpetuks üks täitsa „karbist välja“ murekoht – sohu peidavad ennast Serbiast tulnud migrandid (Euroopa Liidu välispiir paikneb vaid 15 km kaugusel). Selle mure põhjus-tagajärg seos soo taastamisega jääb küll natuke segaseks, aga inimeste hirmudesse tuleb suhtuda mõistvalt.


Inimeste hirmud ja ootused on hea lähtepunkt kust liikuda roolõikusest või paisude ehitamisest pehmemate teemade juurde. Kuigi meile võib vahel tunduda, et (pool)looduslike koosluste taastamistöid tehakse vaid kirve, labida ja kopaga, siis üha enam on taastamisprojekti isegi olulisemaks osaks kõik sellele eelnev – huvipoolte kaasamine, kuulamine, empaatia, usalduse ehitamine ja kompromisside tegemine. Kõlab läägelt, aga koosloomine (co-creation) on Waterlands projekti keskne sammas ja põhimõte, mida rakendada erinevates taastamistööde etappides.


Koosloomist kui meetodit protsessides parema tulemuseni jõudmiseks on kasutatud erinevates valdkondades ja nimetatud eri viisidel. Disainmõtlemine, kasutajakeskne disain – tootearenduses ja ITs praegu popid meetodid, mis oma olemuselt siiski üpris sarnased koosloomisele meie kontekstis. Koosloomise suurimaks väärtuseks peaks olema vähemalt teoreetiline võimalus, et koos luuakse mingit lisaväärtust, mida üksikud huvipooled omaette pusides luua ei suudaks. Et tulemus on rohkemat kui lihtsalt liidetavate summa? Samas, pessimistina võib koosloomises näha ka ohte, et lõplik lahendus on mingi lahja supp kõigile osapooltele mugavatest koostisosadest.


Proovisime siis meiegi projekti partneritega seda mõtteviisi ja metoodikat konsortsiumi koosolekule eelnenud kahepäevases töötoas (Cross-Fertilization Workshop) praktiseerida. Peamiselt arutasime teistes riikides proovitud võtteid – mis töötas, mis mitte ja mida saaksime Eesti alade puhul rakendada. Iga riigi taastamisala rühmitus kahe alaga, kus taastamistööd on juba läbi viidud – meie moodustasime teadmiste jagamise „kolmnurga“ soomlaste ja sakslastega. Ei saa öelda, et tulime tagasi valgustatult ja selge tegevusplaaniga. Vähemalt mulle tundub, et üks metoodika juhtprintsiip – kohandumine kohaliku olukorraga – sõidab tihtipeale üle teistest elementidest või paigutab need liiga kitsastesse raamidesse, kust väljamurdmine on väga keeruline. Vältima peaks muidugi olukorda, kus kohalike oludega kohandumise sildi all toimub hoopis leppimine kohaliku kehva praktikaga.

Koosloomise mõtteviisis on siiski mitmeid printsiipe, mida kasutada mitte ainult väliste osapooltega asju ajades, vaid ka RMK-sisestes protsessides. Just Waterlands projekti raames oleme Kõrsa jääksoo tuleviku osas jõudnud aruteludega ummikusse, jättes kasutamata võimaluse püüda luua ühistest väärtustest lähtuvat lahendust. Need väärtused, mida me turbaaladel hindame ja millest lähtuvalt siis otsuseid teeme, tuleks muidugi enne ühiselt kokku leppida. Äkki ikka õnnestub, kuigi projektiaastad mööduvad kui puud rongiaknast. Jääksood aga ei kao niipea veel kuhugi.


WaterLANDS projekt kestab viis aastat (2021-2026), seda juhib Dublini Ülikooli Kolledž (UCD) ja Eestist lööb kaasa neli partnerit: Tartu Ülikool, Eestimaa Looduse Fond, Riigimetsa Majandamise Keskus ja AS Tootsi Turvas. Projekti kogueelarve on 23 miljonit eurot, millest Eesti soode taastamiseks on 5,2 miljonit. Projekti rahastab Euroopa Komisjoni programm Horizon2020 - LC-GD-2020-3 ning tegu on innovatsioonitegevuste projektiga.

* inspireeritud Chalice laulusõnadest, kus koos vallandati tolguseid ja koos palgati spetsialiste, kuid keegi ei teinud meie eest otsuseid.