RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
05. september, 2023

Eesti looduse päev soos

Loodus ei jäta meist kedagi külmaks. Piisab, kui avada ajalehed-ajakirjad, televiisor või sotsiaalvõrgustik ning kohe saab aru, et see teema on inimeste jaoks oluline. Loodushuvilisi huvitab näiteks see, kus ja millal seeni-marju korjata, kuhu metsa puhkama minna, kus saab lõket teha ja kus matkata.

Paljudele metsaga seotud küsimustele leiab vastuse meie RMK loodusblogist, kuid sageli tekib pärast metsaskäiku ka lisaküsimusi, millele saab vastuse kohapeal asjatundjatega suheldes. Päris suhtlust ei saa ju täielikult asendada tähtede, numbrite ja joonistega.

Seepärast korraldas Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) Eesti looduse päeva raames 12.–20. augustil pea 40 matka, mis tutvustasid huvilistele Eestimaa kauneid paiku ja loodusväärtusi. Neil matkadel sai ka paljudele oma küsimustele ammendavad vastused.

Ka minul tekib aeg-ajalt erinevaid loodusega seotud küsimusi, millele soovin vastuseid saada otse asjatundjalt. Seega läksin ühele neist matkadest uurima, mis eesmärgiga Eestis soid taastatakse.
 
Visja soos käivad veerežiimi taastamistööd. Foto: Oleg Tsõmbarevich

RMK looduskaitsespetsialist Triin Leetmaa tutvustas Nabala-Tuhala looduskaitsealal asuvate Visja ja Übina allika- ja madalsoode taastamistöid.

Räägib RMK looduskaitsespetsialist Triin Leetmaa. Foto: Oleg Tsõmbarevich

Eestis hakati soid kuivendama sajandeid tagasi eesmärgiga kaevandada kütteks turvast ja laiendada põllumaad.

Sel ajal olid kuivendusmahud veel väikesed ega mõjutanud eriti soode veerežiimi. Tehnoloogia areng ja vajadus põllumaa järele tekitasid aga eelmise sajandi 80ndateks aastateks olukorra, kus maaparandustööd mõjutasid ligi 70% Eestimaa soodest. Selle tulemusel turba ladestumine aeglustus või peatus täielikult.

Soo ei sidunud enam süsinikku, mis hakkas turba lagunemise (mineraliseerumise) käigus üha enam atmosfääri paiskuma. See aga omakorda mõjutas negatiivselt sookooslusi ja -liike, sealhulgas ka kaitsealuseid liike.

Sellised sildid metsas või soo läheduses annavad teada soo taastamise töödest. Foto: Oleg Tsõmbarevich

Übina soosse jõudmiseks tuli kõndida umbes kilomeeter mööda vana metsateed. Tundub küll, nagu oleks siin on alati mõlemal pool teed mets olnud, kuid veel 50 aastat tagasi oli see ala valdavalt soine.

Übina allikasoose viib vana metsatee. Foto: Oleg Tsõmbarevich

Ilusa ilmaga looduses jalutamine on alati meeldiv, sest siis saab värsket metsaõhku hingata, koguda positiivseid emotsioone ning alati näeb ka midagi uut ja huvitavat. Nii ka seekord. Juba teel soosse sai imetleda niiskuselembeseid lilli ja taimi, mis tuletas meile meelde, et kunagi oli siin metsa asemel soo.

Harilik kukesaba on ravimtaim, mille juurtest tehtud teed kasutati vanasti diureetikumina ning peavalude, külmetushaiguste ja maohammustuste raviks. Kuna harilik kukesaba sisaldab parkaineid, kasutati seda näiteks kalavõrkude immutamiseks ja kangastele pruuni värvitooni andmiseks.

Harilik kukesaba (Lythrum salicaria). Foto: Oleg Tsõmbarevich

Augustis õitseb ka meile tee peale jäänud peetrileht. Tegemist on ravimtaimega, millega omal ajal raviti kõhu- ja hambavalu.

Legendid räägivad ka sellest, et kui söögilaua alla panna kott peetrilehe juurtega, siis lähevad sööjad peagi omavahel tülli. Meie aga ei taha tülitseda. Tahame vaid imetleda taime ja selle üle rõõmustada.

Peetrileht (Succisa pratensis). Foto: Oleg Tsõmbarevich

Nüüd olemegi soos. Veel eelmise sajandi 30. ja 40. aastatel moodustas rohkem kui 3000 hektari suurune ala Visjast Übinani soo. Aktiivse maaparanduse perioodil 1970. ja 80. aastatel rajati siia aga ulatuslik kuivenduskraavide võrgustik ja istutati mets. Kuivendatud maa-aladele kaevati vee ärajuhtimiseks kraavid, mille servadele istutati kuused.

Praegu on Visja ja Übina soodest heas looduslikus seisundis vaid umbes 7 hektarit.

Übina soos käivad veerežiimi taastamise tööd. Need kuhjatud nõlvad ei lase vett soost minema voolata. Foto: Oleg Tsõmbarevich

Soode taastamiseks kuivenduskraavid suleti. Seejärel hakkasid veevarud taastuma ja nii algas ka kogu loodusliku veerežiimi taastumine. Nüüd taastub siin järk-järgult ka sootaimestik ja turbapinnas.

Soo taastamist alustati kuivenduskraavide sulgemise, puude ja põõsaste langetamise ning maastiku tasandamisega. Foto: Oleg Tsõmbarevich

Veerežiimi taastamiseks tuli lisaks kuivenduskraavide sulgemisele maha võtta noori puid ja põõsaid ning tasandada kraavid ja seljandikud, millel need kasvasid, et tekitada tingimused soo taastumiseks.

Puude langetamine vähendab ka varjude teket. See aga muudab sootaimestiku toiterežiimi ning aitab vähendada vee aurustumist.

Seda osa soost, kuhu liigvee äravooluks olid kaevatud kraavid ja istutatud puud, ei olnud lihtne läbida. Foto: Oleg Tsõmbarevich

Soo on ka erinevate taime- ja loomaliikide elukeskkond. Neist paljude jaoks on soode püsimine ellujäämise aluseks.

Soode kadumisega looduskeskkond muutub. Loomad lahkuvad ning soos kasvavad ja pesitsevad sootaimed ja -putukad surevad.

Metssigade jäljed soos. Foto: Oleg Tsõmbarevich

Õnneks leidub siin veel palju Visja ja Übina soodele omaseid liike. Näiteks augustis õitseb soos harilik ädalalill. Seda kerge meearoomiga lille võib kohata vaid niisketel soistel aladel. Seega saavad ädalalille näha ja selle magusat lõhna kogeda vaid need, kes augustis soos käivad.

Meil vedas, sest meil õnnestus ädalalille näha ja ka selle meeldivat aroomi nautida.
Harilik ädalalill on ravimtaim, mida kasutatakse näiteks südame-veresoonkonna haiguste puhul, lisaks ravib see neuroosi ja reumat.

Harilik ädalalill (Parnassia palustris). Foto: Oleg Tsõmbarevich

Õnne jagus veelgi, sest leidsime soost haruldase endeemse lille, mis kasvab ainult meil ja Lõuna-Lätis. Selleks on soojumikas.

Tegemist on Eestis kaitse alla oleva taimega, mis kuulub korvõieliste sugukonda. Soojumikas kasvab soistel niitudel ja soodes ning veekogude kallastel. Taim õitseb juulis ja augustis. Meil vedas, et selle õitsemist nägime.

Alpi soojumikas (Saussurea alpina), mille Eesti alamliik on eesti soojumikas (Saussurea alpina ssp. esthonica). Foto: Oleg Tsõmbarevich

Siin on üks käpaliste sugukonnast pärit lill – kahkjaspunane sõrmkäpp. Taim õitses juunis-juulis, ega näe nüüd enam orhidee moodi välja.

Äraõitsenud kahkjaspunase sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata). Foto: Oleg Tsõmbarevich

Selline näeb kahkjaspunane sõrmkäpp välja juunis. Kui soovite näha kahkjaspunase sõrmkäpa ja teiste käpaliste õitsemist, siis selleks peab uuesti soosse tulema aasta pärast juunis-juulis.

Nii õitseb kahkjaspunane sõrmkäpp juunis. Foto: Oleg Tsõmbarevich

Tahaks loota, et vähemalt osa sellest suurest soode taastamiseks tehtavast tööst avaldab positiivset mõju nii keskkonnale üldiselt kui ka kohalikule sookooslusele, sealhulgas kaitsealuste liikide mitmekesisusele.

Sellega meie matk lõppes. Matkal osalejad said teada palju uut, kohtasid teel palju ebatavalist ning kogusid palju positiivseid emotsioone.

Mälestuseks sai igaüks kaasa võtta kimbukese lõhnavat punet, et see hiljem kodus ära kuivatada ning selle lehtedest ja õitest talvel lõhnavat teed keeta või see kaseviha sisse köita. Nii meenutab pune aroom ka saunas seda üht imelist augustipäeva.

Harilik pune (Origanum vulgare) õitsemas. Foto: Oleg Tsõmbarevich

Lisa kommentaar

Email again: