Kui Kihnu aukodanikust kirjanik Harri Jõgisalu tuntud laste loodusjutus on
Manijale saabuvad jääkosklad (Mergus merganser) väikese Aavo ja tema vanaisa
jaoks märk kevadiste askelduste algusest, siis viimaste aastate pehmetel talvedel võib talviseid kosklavaatlusi sooritada ka südatalvel Tallinna keskinnas. kus lisaks tavapärastele linnapilti ilmestavatele tuvidele jt. harjumuspärastele urbaniseerunud sulelistele, võib ka jääkosklaid
kohata.

Jääkosklad on iseloomuliku kõvera nokakujuga suured sukelpardid. Eestis nad
haruldased pole, ehkki südatalvel kesklinna reeglina ei tiku. Rannikualadel sage
külaline, keda rannarahvas traditsiooniliselt värske munasaagi
nimel "karjatanu" on. Sellest räägibki alguses tsiteeritud lugemispala - kuidas
meelsasti pesakastis pesitsevatele kosklatele meisterdatakse "kongid", st pirakad
koskla pesakastid, kuidas mõni üksik muna endale kõhukõrvaseks korjatakse ja
kuidas kosklapojad merre päästetakse, et nad sügiseseks linnujahiks juba ammu
avamerele oleks lennanud.



Juba õige mitu aastat on Tallinna Vanasadamas Admiraliteedi basseinis
talvitumas trobikond jääkosklaid. Hommikuhämus on neid raske basseinis
ööbivast linnusupist eristada - külg külje kõrval tukub siin kümneid parte ja
kajakaid, ning kormoranipaar kes kõik peale päikese tõusu sagima hakkavad.
Nii laiutabki keset päeva basseinis tihti tühjus, mida häirib üksnes üldises
halluses neoonkollaselt hõõguvate kõhualustega uhkeldavate isaste jääkosklate
aeglaselt ja rahulikult mööda veepinda liuglev punt. Kui hoolega vaadata, siis
hakkab silma ka märksa tagasihoidlikuma suletiskuga emaslinde.


Ja kui hoolega veepinda silmitseda, siis võib sealt täiesti ootamatult pea välja
pista kosklate vana hea tuttav karvakala. Nii siin kahel järjestikusel päeval
eelmisel nädalal ka juhtus – kaks hallhüljest käis basseinis kalal.