Ilmselt on see meil naturaliseerunud liik algselt pärit mõisaaedadest, kus seda maasikat juba ligi paarsada aastat tagasi aktiivselt kultiveeriti. Kõrget maasikat hinnatakse ja kasvatatakse tänagi tema hõrgu maitse pärast. Nii pole imestada, et teda mõisaaiast ka taluaeda ja sealt edasi metsaveerde sattus ning maiad linnud-loomad taime levitamisel oma töö on teinud.

Kõrge maasikas on, nagu nimigi ütleb, kõrge – ligi 40 sentimeetrise kõrge jõulise lehepuhma kohal kõrgub jõuline õisikuvars. Selle tunnuse järgi on teda lihtne metsmaasikast eristada. Ka on kõrge maasika vili heledam, mahlasem, ümaram ja meenutab rohkem väikest aedmaasikat.

Kõrge maasikas on Euroopa looduslik liik kasvades Kesk-Euroopast Skandinaavia ja Venemaani ning seda on kultiveeritud juba 16.sajandist alates. Ingliskeelne nimetus ’musk strawberry’ vihjab marja nüansirikkale intensiivsele magusale muskaadiaroomile ja maitsele. Nii võiks teda eestikeeli siis muskaatviinamarja eeskujul muskaatmaasikaks kutsuda.

Vähesel määral kasvatatakse marja Euroopas tööstuslikult tänapäevalgi, rohkem kohtab teda koduaedades. Taime metsast aeda tuues tuleb silmas pidada seda, et looduslikult on tegu kahesoolise taimega, mis tähendab, et isas- ja emasõied kasvavad erinevatel taimedel. Kui juhuslikult aeda tuua üksnes ühte sugu taimi, siis jääb marjasõber kahjuks saagita. Aiahuviline võib siiski leida mitmeid kaasaegseid sorte, mille õied on kahesugulised. Samuti pakutakse rohenäppudele kõrge maasika ja aedmaasika hübriide, mis peibutavad suure saagi ja aedmaasikast maitsvama viljaga.