Metsas on aga lugematu arv kodumaiseid kunstnikke – näiteks seened ja marjad, lilled ja lehed, ja siin on veel ühed maastikumaalijad – vetikad. Meie metsades on rohevetikad need, mis värvivad osade puude tüved näiteks punase tellise värvi. 

Stopp-stopp, see väide näib sisaldavat vastuolusid. Kuidas siis nii: vetikad, aga kasvavad puudel, neid nimetatakse rohelisteks ja nad ise on punased? Siin pole aga vastuolu, sest vetikaid on maa peal tohutu hulk liike ja värve, sealhulgas nn maapealseid, mis ei kasva vees, vaid eelistavad näiteks puutüvesid. 

Vaat selline rohevetikas Trentepohlia asub sageli haabadel või kaskedel. 

Ja ometi on see kummaline – miks nimetatakse haaval olevaid vetikaid roheliseks, kui nende värvus on punakas?

Tõepoolest, tavaliselt rohevetikad on rohelised. Ja on selge, miks: lõppude lõpuks on nende toitumiseks vajalik fotosüntees, milles osaleb aktiivselt roheline klorofüll. 

Kuid klorofülli leidub ka nendes punakates Trentepohlia lademetes koorel ja siin osaleb ta aktiivselt ka fotosünteesis, ent selle vetika roheline pigment on nähtamatu, kuna rakkudes on palju oranži pigmendiga karotenoide. 

Need Trentepohlia karotenoidide värvid näevad valge kasetohu taustal eriti eredad välja.

Seda saab seletada näitega puude roheliste lehtede sügisel kollaseks, punaseks ja oranžiks muutumisest. Praegusel aastaajal lakkab lehtedes klorofülli tootmine, mis suvel peitis oma rohelusega kõik need eredad karotenoidid, mis samuti lehtedes leiduvad. 

Siin on vastupidi: rohevetikate klorofüll ei mõelnudki kuhugi kaduda, kuid karotenoide ja muid mitmevärvilisi õlisid tekib neis nii palju, et rohelist värvi pole enam näha. Sellist maskeeringut vajasid need vetikad enda intensiivse päikesekiirguse eest kaitsmiseks ja pakaseperioodil ellu jäämiseks.

Tihtipeale puutüvesid ülevalt alla kattev telliskivipunane niitvetikas Trentepohlia on meie metsades üks levinumaid puude koorel kasvavaid rohevetikaid. 

Trentepohlia eelistab kõige sagedamini kaske, haaba või paplit, kuid harva ka mändi ning selle ilmumine männile on halb märk, mis viitab aluselisele õhusaastatusele.

Trentepohlia rakud näevad mikroskoobi all välja nagu võileivale määritud forellimari – pidulik lauakaunistus.

Veelgi suurema suurenduse korral võib eristada vetikaniite, mis koosnevad ümaratest Trentepohlia rakkudest, mis on täidetud oranži õliga.

Teine levinud rohevetikas, mis kasvab meie metsades puude koorel, on üherakuline helerohekas pleurokokk, mis moodustab pulbrilisi ladestusi peamiselt tüvede või kändude alumistele osadele ja reeglina põhjaküljele.

Tihtipeale võib erkrohelist pleurokokki näha mitte ainult metsas, vaid ka näiteks puitehitiste pinnal: postidel, piirdeaedadel, kuuridel.

Veendumaks, et meie ees on pleurokokk-vetikas, mitte maalrivärv või mõni muu tundmatu päritoluga aine, asetame väikese osa postilt maha kraabitud rohelisest pulbrist mikroskoobi alla. Ja me näeme pilti, mis koosneb üksikutest pleurokoki rakkudest, millest paljud on ühendatud kahe-, kolme- või neljarakulisteks rühmadeks. 

Rohevetikad nagu ka teised taimed tegelevad õilsa tööga, neelates süsihappegaasi ja vabastades atmosfääri hapnikku.

Seetõttu ei tasu talvises metsas kõndides imestada, mõeldes: „Kuhu ma sattunud olen ja kas ma võin edasi minna? Äkki on see mingi piiripost, mis eraldab inimeste maailma metsakuningriigist?“  

Need on vaid looduse värvid – antud juhul talvist metsa kaunistavad vetikate värvid. Nii et nüüd, teadmistega relvastatud, võime julgelt edasi minna, kartmata olla metsapiiride rikkujad.