RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
15. juuni, 2021

Tsitre puurada – suured ja kõverad

Kevade meeleolukaim ja ootamatuim mälupilt, mille ma endaga suvesse kaasa võtan, on Tsitre rannaliival õitevahtu mattunud hobukastanist kesk kurdlehiseid kibuvitsu, millele sekundeerivad ümbruskonnas kasvavad loendamatud sirelid. Lisaks vapustavale vaatepildile saab siit kordumatu lõhnaelamuse osaliseks. Kui linnas on hobukastanid ja sirelid õitsemise juba lõpetanud, siis tuulisel jahedal rannikul on õitsemine alles täies hoos.

Tsitre puude rada asub Lahemaal ja kulgeb kunagise Tsitre suvemõisa maadel ning mõisapargis ca kilomeetrisel rohkete infotahvlitega varustatud trajektooril.


Suurejooneline Tsitre suvemõis rajati 19. sajandi teisel poolel Kolga mõisniku krahv Carl Magnus von Stenbocki tarbeks, kes kogu oma pere ja rohkearvulise kaaskonnaga suvel lähedalasuvast Kolgast Tsitresse kolis. Kahjuks on kogu see toredus nõukogude okupatsiooni ajal hävinud ja kunagisest hiilgusest annavad aimu vaid üksikud vundamendikatked, kaevud, rajad ja mõistagi vapustavad puud. Õnneks palistavad rada tõesti huvitavad rohke pildimaterjaliga pea kolmkümmend infotahvlit nii kohaliku ajaloo kui puude kohta. Infotahvlitega tutvumisele lisaks soovitan Tsitres kindlasti ka Loquizi matkamängu proovida, sest Tsitre puhul on küsimused hästi koostatud, valitud ja harivad.


Värskelt raja läbinuna võin ma kindlalt väita, et kõiki rajakirjelduse punkte läbi jalutades on rada pikem kui kilomeeter, aga kuna rada on lihtne, siis see ei ole probleem. Pigem on lausa tore, et omapäraseid suuri puid jagub rohkemaks kui pelk kilomeeter.

Kui kunagise mõisa vundamendivaremate vahel on rohkem tohutu suuri huvitava kasvukujuga põlismände, siis mööda vana pargialleed pargiplatsilt edasi jalutades kohtab kõige eriskummalisemaid hobukastaneid kasvamas absoluutselt harjumatus keskkonnas. Kõik me oleme harjunud Kadrioru viljakas niiskes pinnases võrsunud jändrike põliste hobukastanitega, aga siin on see sama liik omast elemendist täiesti väljas – nii püüdlevad kondiväänajalikud Tsitre hobukastanid jalgupidi liivas kasvades valguse poole end pea külili visates või hoopis kõrgustesse venides.



Kui rajale nime andnud pargipuud on kauge meenutus mõisaajast, siis rada krooniv nõukogudeaegse piirivalvetorni asemele ehitatud vaatetorn annab märku märksa lähemast ajaloost.

 


Lisa kommentaar

Email again: