RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
28. jaanuar, 2022

Tõmbab metsa poole? Kunagi pole hilja!

Teha oma elu jooksul karjääri kahel või isegi kolmel-neljal erialal – see pole tänapäeval enam sugugi haruldane. Tugevast tõmbest metsa poole räägivad tuntud sportlane, muusik ja fotograaf, kes selle tunde ajel ka taas koolipinki nühkima hakkasid.

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees
Tekst: Susanna Kuusik

Arborist Roland Lessing
Pärast tippspordist lahkumist treenib Roland Lessing Elva Suusaklubis noori laskesuusatajaid, kuid vähesed teavad, et ta õpib ka Luua Metsanduskoolis arboristi erialal teisel kursusel. Laskesuusatamise ja arboristitöö sarnasusi kirjeldab Lessing nõnda: „Arboristitöös, nagu ka laskesuusatamises, on nii, et üks vale näpuliigutus, ja päev võib untsus olla – laskesuusatamises lõpetad võistlejate rivi tagumises osas, arboristina võid lõpetada haiglas. On mõlemal alal mõõdukalt riski ja hulga distsipliini.“


Sportlaskarjääri kõrvalt õppis Roland Lessing Eesti Maaülikoolis metsatööstuse erialal, kuid nendib, et tol ajal oli põhitöö laskesuusatamine ja kool teisejärguline. Uue eriala valimisel oli ta palju teadlikum ning näeb ennast tulevikus ka arboristina töötamas – liikuv ja füüsiline töö talle meeldib. „Lapsed on hommikupoole koolis, see oleks aeg, mil saaksin arboristina töötada,“ selgitab Lessing, kes ei plaani ka treeneritööd kõrvale jätta.

Mõte minna uut eriala õppima mõlkus Lessingul peas juba pikemat aega, kuid kunagi ei tundunud olevat õige aeg. Kui ühel kevadel tulid tema elukoha kõrvale tööle arboristid, mõjus see kui äratuskell. „Sisseastumine polnud veel lõppenud, esitasin dokumendid, katsetel läks hästi ja nüüd õpin teisel kursusel.“ Samas annab Lessing endale aru, et kui ta praegu poleks õppima asunud, siis hiljem poleks seda sammu enam ette võtnud, sest ei jaksaks õpitut elus rakendada.

Lessingu jaoks on arboristiks õppimine loogiline jätk või isegi sisemine kutse. Ta meenutab, et oma esimese teenistuse kolhoosi ajal sai ta heki pügamise eest. „Praktilise poole pealt: kuna puude istutamised koduaias ebaõnnestusid tihti, tekkis huvi, mis valesti läheb. Õpingutega on vaade puudele küll muutunud, päris tihti vaatlen jalutades puude võrasid, et mis neil võiks viga olla ja mida teha annaks, kui puud on kiduravõitu.“

Ettekujutus arboristi erialast on samuti mõnevõrra muutunud. Kui esialgu nägi Lessing seda lihtsalt puuhooldusena, siis nüüd teab ta, et arborist vastutab puu kogu elukaare eest, mullast mullani. „Ronimine tundus proffide puhul lihtne, tegelikult on see väga raske, vähemalt minule. Lisaks töövõtted, mis tuleb korrektselt teha, et puule viga ei teeks. Köitega ronimisest ei teadnud ma varem midagi, see on olnud väga huvitav ning ronimise õpetajad Einar Must ja Tiit Pajuste on olnud väga heal tasemel.“

Luua kooli õpetajate kohta jagub Lessingul ainult kiidusõnu. „Eks õpetajad annavad õppuritele noodiread ette ja õpetavad märgid selgeks, aga oma viisjupp tuleb igaühel ise kirjutada. Mõnel õnnestub paremini, teisel vähem, saab näha, kuidas meie kursusel läheb,“ sõnab Lessing ja ütleb, et tema kursusel on mitu inimest, kelle puhul on arboristiks õppimine märksa suurem pööre metsa poole.

Retkejuht Jarek Jõepera
Fotograaf Jarek Jõepera ütleb, et on viimased 20 aastat olnud „metsa poole“, kuid Luua kool andis teadmised ja oskused, et end rohkem loodusega siduda. Loodusfotograafia koolitused viivad teda sageli inimestega metsa, kuid retkejuhiks õppimine annab võimaluse teha seda enesekindlamalt ja kindlasti põnevamalt, kuna lisaks fotograafiateadmistele on lisandunud palju väärtuslikku infot looduse ja selle toimimise kohta. Kui keskkooli järel läks klassivend Luuale õppima, siis Jõepera vaatas teda kui opakat, kuid aastakümneid hiljem retkejuhiks õppima asudes leidis enda ümber täpselt „oma inimesed“ ja väga head sõbrad. „Pildistasin Ida-Virumaal ühes väga inimtühjas paigas kooli herbaariumi jaoks taimi, kui kohtusin juhuslikult ühe kohaliku mehega, kellega vesteldes selgus, et temagi on Luual õppinud. Meie vestlus lõppes tema kodus teetassi taga. Luua kool on nagu omaette klubi,“ kirjeldab Jõepera üht seika.


„Õpetajatel on sisemine põlemine, kirg valdkonna vastu, mis paistab välja,“ kiidab Jõepera Luua kooli õpetajaid. Kui ta teeks nimekirja, mis on kõige olulisem, mida ta koolist sai, oleksid koolikaaslased ja teadmised ühel ja samal pulgal. „Ma õppisin kaaslastelt palju. Meie kursuse keskmine vanus oli 42 aastat, kõigil oma erialad ja põnevad tööd. Meie hulgas oli giid, keeletoimetaja, IT-valdkonna esindaja, ajakirjanik, kinnisvaramaakler, kvaliteedijuht, õpetaja ja isegi metsataksaator – need olid päris inimeste kogemused, mida saime jagada,“ sõnab ta. „Õpingute käigus sain aru, et mu teadmised looduskeskkonnast on üsna puudulikud – sain aru, kui vähe ma tean. Lisaks eri liikide tutvustamisele õpetati Luual nägema looduse suuremat pilti, kuidas liigid on üksteisega tihedalt seotud,“ kirjeldab Jõepera kogetut ning lisab, et nüüd on iseõppimise aeg. Pole ka välistatud, et Jõepera on ühel päeval uuesti Luua sisseastumiskatsetel, näiteks arboristi või metsatehniku erialal.

Ideaalne töönädal tähendaks Jarek Jõepera jaoks seda, et pool aega töötaks ta inimestega fotograafina ning teise poole nädalast viiks inimesi metsa. Retkejuhi ametis saab inimesi nakatada loodusega ja panna neid märkama detaile, mida enne tähele ei pandud. Uute inimeste kaudu saab ise uusi kogemusi ja lugusid, kuid ega see kerge leib ole – peab kõvasti vaeva nägema, et end retkejuhi tööga ära elatada. Mees on kimbatuses, vastamaks, mis piirkond on talle retkede korraldamiseks kõige kodusem, sest töö ja huvid viivad teda igal nädalal üle Eesti, kuid toob siiski välja Kõrvemaa ja Lahemaa.

Metsatehnik Mikk Saar
Mikk Saar ütleb, et see oli üksjagu juhuslik, et ta metsatehnikuks õppima asus. Nüüdseks on ta selles erialas leidnud oma võlu. Suvel lõpetas Saar Luua metsanduskoolis metsatehniku eriala kaheaastase õppe (tase 4) ning jätkas samas veel aastases õppes (tase 5). „Kool on hobi, ennekõike olen muusik,“ ütleb Saar selgelt, kuid vaadates viimaseid aastaid meelelahutussektoris, ei välista ta siiski midagi. Kooli valikuga on Saar väga rahul, sest räägitakse „asjast“. Saar tunneb, et pärast ülikooliõpinguid sobib talle kutsekooli süsteem: „Luual igavaks ei lähe, sest kõik on vajalik ja praktiline.“

Luua kooli leidis Mikk Saar enda jaoks retkejuhist sõbra kaudu. Esialgu kaalus Saar sedagi eriala, kuid tema plaanidega ei käinud kokku inimestega töötamine. „Mingil moel oleksin retkejuhina ikkagi meelelahutaja,“ toob Saar võrdluse. „Metsatehniku eriala kirjeldus oli väga kutsuv. Igasuguse ilmaga, üksi metsas. Ja keegi maksab selle eest,“ meenutab Saar toonaseid mõtteid. Sõbrad on Saarega matkates juba märkusi teinud, et mees ei hoia Luualt saadud teadmisi ainult endale. „Kõige suurem muutus ongi selles, et ma tunnen rohkem loodust. Oskan pungade järgi liike öelda, näen eemalt erinevaid kasvukohti. Metsatöid vaadates tean, mis toimub.“

Mikk Saar on veendunud, et loodusest pildi ette saamine on inimese elutöö. „Mul on kahe aastaga liiga vähe teadmisi, et öelda, mis on õige või vale. Loodan teadlastele, mitte enda või teiste emotsioonidele. Minust kindlasti ei saa inimest, kes veendunult ütleb, kuidas looduses asjad on ja mida peaks tegema.“ Saar leiab, et kui poleks nii palju must-valget, hea-halb-tasandil emotsionaalset arutelu, siis oleks loomadel parem ja me saaks puidust majades elada. „Vaja on suurt pilti. Teadlased ja inimesed, kes on metsa ja loodusega eluaeg tegelenud, peavad jõudma kokkuleppele.“

Pere ja töö kõrvalt kooli
Täiskasvanult uue eriala õppimine nõuab pingutust, sest koolis käiakse töö ja pere kõrvalt. „Paras nuputamine, kuidas kõik korda ajada selleks, et pere kõrvalt saaks kooli minna,“ kirjeldab Lessing enda ja oma kursusekaaslaste ühist muret. Saar ütleb, et praktilise poole pealt on keeruline, kuid vaimselt on palju lihtsam kui varem. Jarek Jõepera jagab oma kogemust: „Kirjas võib olla, et kool on kolmel päeval kuus, kuid tegelikult lisanduvad sellele iseseisvad ülesanded. Ma pakun, et lisaks tuleb vähemalt viie tööpäeva jagu iseseisvaid ülesandeid. Samas nendest õppisin kõige rohkem.“

Nii Jarek Jõepera kui ka Roland Lessing räägivad, et õpingute käigus on nad teada saanud, kui palju on veel seda, mida nad ei tea. Jõepera ütleb, et isegi 0,0001% ei kahetse, et õpingud said ette võetud, ja soovitab enne sisseastumiskatseid ära vaadata viimase viie aasta „Osooni“ saated.

Lisa kommentaar

Email again: