Ja alati selgub, et mõni metsaelu ammu tuttav nähtus võib ühel päeval end ilmutada ootamatust küljest – sellepärast ei lõpe metsalugude teemad kunagi. 

Nii on ka aastaaegade vaheldumisega: taas on saabunud sügis, lehed kolletuvad ja langevad maapinnale just nagu aasta tagasi, linnud lendavad taas lõunasse ja ilm rõõmustab meid aina vähem. Sellegipoolest ei sarnane ükski sügis kunagi eelmistega – ja ka iga artisti puhul väljendub see alati isemoodi. Seda seetõttu, et sügisel on garderoobis lõputult palju rõivaid iga artisti jaoks ja ta valib ka igaühe jaoks, kes teda vaatama tuleb, täiesti uue ja unikaalse variandi. 

Neil päevil on hea jalutada mööda pargialleed või metsaradu, kahistades langenud lehtedes - see lihtne harjutus on kasulik füüsilisele tervisele ja puhastab väidetavalt ka karmat või aitab lihtsalt mõtteid korda seada.

Teinekord kattuvad mõne vahtra lehed sügisel mustade laikudega, see tekitab parkides mediteerivates loodusesõprades küsimusi: „Mis vahtratega lahti on? Ega see haigus ilusaid puid hävita?“  

Bioloogid selgitavad, et puude pärast ei tasu muretseda – musti laike põhjustav seen on vahtra-pigilaik, mis mõjutab ainult lehti, kuid puude elujõulisusele ohtu ei kujuta. Kuid muidugi on kahju vahtrate rikutud välimusest. 

Sel sügisel on vahtrate laigulisus eriti märgatav - võib olla, et seentele meeldis tohutult palav suveilm, mistõttu on nende „saak“ on tänavu suurem.  

Sugugi mitte kõik puud ja põõsad metsas ei ole juba kolletunud ega langeta lehti, näiteks üks hilisemaid neist, harilik paakspuu, kannab veel isegi küpseid musti marju.  

Need esmapilgul toomingamarju meenutavad marjad lausa küsivad suhu, kuid tuleb meeles pidada, et need on mürgised, seega peab maiustamisest loobuma.

Ja mis juhtus läheduses kasvava paakspuu lehtedega?

Võib muidugi eeldada, et keegi sõi neid, aga nii meisterlikult! Kes on selleks võimeline?

Meie oletus, et keegi võis siin einestada, osutus õigeks, kuna paakspuu lehtede gastronoomilistel omadustel on tõepoolest austajaid – need on kõigile tuttava lapsuliblika röövikud. 

Suvel paakspuulehti söönud lapsuliblikaröövikud jõudsid juba nukkuda, uus põlvkond liblikaid valmistub nüüd talvitumiseks. Kuna lapsuliblikad on pikaealised, võib neid kohata kuni päris külmadeni välja.

Paakspuulehtedest pitsiliste kunstiteoste valmistajaid on teisigi – näiteks lepapoi vastsed oskavad samuti gastronoomiast lugu pidada ja „toodavad“ meeleldi pitsi mitte ainult lepa-, vaid ka paakspuulehtedest. 

Sel aastal tundub, et paakspuulehti on eriti isukalt söödud, nii et järgmisel aastal on oodata veelgi rohkem lapsuliblikaid, samuti lepapoisid.

Tänavu kurdavad paljud seenelised kuuma suve tõttu seenesaagi vähesust, kuid kõiges ei saa nendega nõustuda. Näiteks tavaliselt suviseid tanuseeni leidub isegi praegustel sügispäevadel.

Ja neid kuuse- ja männikäbidel kasvavaid seeni – kibedaid käbikõrgeseid – võib leida varakevadest hilissügiseni. Tuleb lihtsalt metsa kaasa võtta mitte korv, vaid suurendusklaas. Neil päevil on neid metsas palju.

Kõik ei lähe metsa ainult selleks, et sealt midagi söödavat tuua – mõni toob koju mitte ainult korvitäie seeni, vaid ka näiteks esteetilise naudingu, erksaid muljeid, positiivseid emotsioone ja inspiratsiooni, mis kõik on saadud sügisesest metsast.

Eredaid muljeid ja värve leiab metsast praegu ohtralt! Praeguses arengujärgus on limak väga ilus, kuid peagi ereoranž värvus kahvatub, muutudes pruuniks, ega ole enam nii atraktiivne.

Kuigi sel aastal polnud nii palju marju kui eelmistel, sai siiski süüa ja korjata mustikaid ja pohli. Ja praegugi ripuvad juba paljaste okste küljes mahlased mustikad ning mändide alt saab veel peotäie pohli korjata. 

Seda säravat marja võib aga üksnes vaadata – leselehe marjad on mürgised, nii et olge pohlade korjamisel ettevaatlik, mõnikord kasvavad pohlad ja leselehed kõrvuti ning nende marjad võivad tunduda sarnased.

Nii et kiirustage metsa, kuni see on veel värviline ja sügis kuldne!