Ma valisin 17 selle perioodi kõige iseloomulikumat seent, mida kohtasin 24.–25. oktoobril, rõhuga söögiseentele. Muidugi on seenevalik metsades praegu oluliselt laiem. Nimekirjast jäid välja näiteks küüslauk-nööbikud, kõhrikud, lehtrikud, narmikud ja paljud teised.

Reeglina ei korja meie seenelised pilvikuid, võimalik, et nende hapruse tõttu – nendega on raske seeni purustamata koju jõuda, ent siiski on tegemist päris heade söögiseentega. Üksnes punast värvi pilvikutega on vaja olla ettevaatlik, et mitte sattuda kirbe pilviku ehk okseseene peale (Russula emetica), mis pole viljaliha kibeda maitse tõttu söödav.

On üllatav, et minu eelmise artikli kangelane – habras ja õrn soomustindik – pidas esimestele öökülmadele vastu ja jätkab viljakandmist.

See seen on samuti hilja peale jäänud, tema ohtrad sugulased läksid juba ammu „suitsema“.

Võitatik on hiline sügisseen, nii et temaga kohtumine on isegi novembri keskel veel täiesti tavaline.

Pajud seenelised ei tunne seda söögiseent, mida võib leida suurte rühmadena kasvamas kuni novembri alguseni.

Haruldane seen, kasvab tiheda puhmana. Söödav, kuid maitseomadused on kehvapoolsed.

Madala kvaliteediga seen, kuigi peetakse söödavaks pärast pooletunnist kupatamist. Külmakindel, kasvab praktiliselt kuni esimese lumeni.

Ei ole söödav. Ladinakeelse nime sai Taani botaaniku Jens Wilken Hornemanni (1770–1841) auks.

Laialdaselt levinud söögiseen. Sobib kõigi roogade valmistamiseks, samuti supi sisse panemiseks ja praadimiseks. Seda seent korjates tuleb aga olla väga ettevaatlik – mõnikord on ta lausa üksühele sarnane mürgiseenega jahutanuk (Galerina marginata).

Kärbseseent märgates vaatan automaatselt üle ka lähiümbruse, sest see seen on sageli kivipuraviku kaaslaseks. Seekord nii ei olnud. Kivipuravikud andsid tänavu kolm võimsat saaki, neljanda jaoks poleks vist seenelistelgi enam jõudu või ka soovi olnud. Mina aga, nagu öeldakse, loodan ikka veel.

Te ei leia mitte kunagi kahte ühesuguse kujuga sügiskogritsat. Siin on loodus fantaasial lennata lasknud. Vaatamata kummalisele ja veidi hirmutavale ilmele peetakse seda seent pärast 20-minutilist kupatamist ja kupatamisvee ära valamist söödavaks. Mõnedes allikates väidetakse siiski, et temas on endiselt toksiinid, mis võivad organismis kuhjuda nagu vahelikugi puhul ja lõpuks terviseprobleeme tekitada.

Näib, et kukeseeni võib korjata aastaringselt, kui muidugi pole tõsiseid miinuskraade. Minu rekordaeg oli 14. jaanuaril.

Sügisseen. Kasvab suurte rühmadena. Populaarne Skandinaaviamaades. Meil on teda mõned soome kukeseeneks nimetama hakanud.

Veel üks hiline seen. Kasvab suurte rühmadena. Moodustab sageli nn nõiaringe. Peetakse heaks söögiseeneks.

Tõepoolest, ka siin pole Looja värvi kokku hoidnud. Inglased nimetavad seda seent plums and custard – ploomid ja keedukreem. Tõsi küll, see on seotud üksnes seene välimusega. Seen on küll söödav, kuid „tähti taevast alla ei too“.

Nagu ladinakeelne nimetuski ütleb, tegemist on delikatessiga. Kunagi peeti seda lausa keiserlikuks seeneks. Kasvab novembris, nii et teil, austatud seenelised, on veel võimalus korjata ja süüa seent, mida armastasid kroonitud pead.

Jõudsime meie nimekirja viimase seeneni, mida koos tõmmuriisika ja valge riisikaga hindan puravikestki rohkem. Tänavu on nendega keeruline olnud. Valget riisikat ja tõmmuriisikat kohtas vaid harva, just nagu möödunudki aastal, üksnes kollariisikas võidutses. Paljudes kohtades küll hiljavõitu, kuid… aitäh sellegi eest.

Foto: Anatoli Tarassov