RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
27. september, 2019

Seeneniidistiku tegevust mõistusega ette ei aima: 2019. aasta hooaja ülevaade

Nagu tavaliselt, polnud ka seekordse sügissuvise seenehooaja eel puudust seenesaagi ennustustest. Ennustada püüdsid nii tavaseenelised kui auväärsed mükoloogid, kelle arvamusi on kombeks eriti tõsiselt võtta. Kusjuures nii ühtede kui teiste ennustustes olid ülekaalus optimistlikud noodid. Seenejumal tõenäoliselt muigas vaikselt, kuulates neid ennustajaid.
Foto: Anatoli Tarassov

Ees on oktoober, mida samuti peetakse seenekorjamise kuuks (ja mis seda ongi), kuid parim ja kõige saagiküllasem osa hooajast on juba möödas. On õige hetk vaadata tagasi, teha mõnesuguseid kokkuvõtteid… ja ka tulevikuplaane. Tahan rõhutada, et mitte prognoosida, vaid unistada, kuna seened on ettearvamatud! Kui tahate – uskuge, kui ei taha – ärge uskuge, aga aastatepikkune kogemus seente jälgimisel lubab mul just nii kategooriliselt väljenduda.

Just nagu hunte pole praktiliselt võimalik dresseerida ega kodustada, nii ei kasva ka seened – väheste eranditega – „vangistuses“. Samas aga, kui neil tahtmine tuleb, siis võivad nad kasvada olgu või Antarktikas või kosmoses.

Aprill

Varajane kevad, kiiresti sulav lumi, hanede ülelend, lumikellukesed, esimesed seened.

6. aprill. Metsas on veel väiksed lumesaarekesed.

6. aprill. Harilik karikseen (Sarcoscypha austriaca) on kõige varajasem

26. aprill. Palav on, RMK töötaja istutab metsa praktiliselt rannarõivais.

Mai

Endiselt on soe ja kuiv, kuid „vanadele varudele toetudes“ ilmusid siiski nähtavale kogritsad ja mürklid.

8. mai. Böömi sõrmkübarseen ehk kurrel (Verpa bohemica)

12. mai. Kevadkogritsad (Gyromitra esculenta)


Juuni

Lämmatav kuu. Uskumatu, kuid nina pistsid välja esimesed kõikjale jõudvad kukeseened.

15. juuni. Harilik kukeseen (Cantharellus cibarius)


Juuli

Kuu keskpaiku ilmus esimene valgete seente rinne. Intensiivsus oli lausa hullumeelne, kuid ussitanud seeni oli samuti meeletult. Üheaegselt ilmusid haavapuravikud ja haruldased kasepuravikud. Esmamainitud said hooaja kangelasteks. Kuu lõpus ilmusid otsekui kõigi riisikate eelluurena välja kase- ja männiriisikad. Korralikult areneda nad aga ei saanud. Seenepataljonid paluvad vihma!

18. juuli. Esimene valge seen – harilik kivipuravik (Boletus edulis)

20. juuli. Esimesed haavapuravikud (Leccinum albostipitatum)

August

Paiguti harvad vihmad. Suplejad rõõmustavad, seenelised kurvastavad. Pannile kõlbavatest kohtab suuremas koguses üksnes kukeseeni. Riisikaid näeb harva.

1. august. Kollakaspruun kärbseseen (Amanita fulva)


24. august. Tavariisikas (Lactarius trivialis)

September

Teine võimas valgete seente rinne on nagu esimenegi ülimalt ussitanud. Juhtival positsioonil on haavapuravikud. Silma hakkab esimene valge riisikas, kuid nende hulk jääb napiks. Esindatud on küll pea kogu võimalik seente valik, välja arvatud harilikud külmaseened ja puidu-sametkõrgesed. Oktoober juba läheneb, kuid tatikuid ega riisikaid ikka pole.

1. september. Esimene valge riisikas (Lactarius resimus)

5. september. Esimene kirju puravik (Leccinum varicolor)

10. september. Harunev korallnarmik (Hericium coralloides)

Ülaltoodud ülevaade kirjeldab peamiselt Ida-Virumaad. Üksikud retked naabermaakondadesse võib tähelepanuta jätta. Vaieldamatult on piirkondlikke eripärasid ja iseärasusi, mis tulenevad pinnasest, ilmastikust, metsaliigist jne isegi meie väikeses Eestis.

Mis siin Eestist rääkida, Isegi ühes metsas võib märgata üllatavaid ja täiesti loogikavastaseid seenemetamorfoose! Näiteks leidsin ma möödunud aastal ühes kohas väikeselt maa-alalt paarkümmend ilusat puravikku. Sel aastal olen pidevalt sama „seeneaeda“ külastanud, aga seal on tühjus. Samas on ka juhtunud, et tulen oktoobri lõpus, kui näib, et pole enam mingeid võimalusi edukaks seeneretkeks, metsast terve korvitäie puravikega.

Niisiis ei saa seente alal midagi ette ennustada, seentesse saab üksnes uskuda!

Edu kõigile!


P.S. Viimatise, 24. septembri retke tulemused: saabus kolmas valgete seente rinne. On selge, et seeneniidistik on kahest eelnevast ilmumisest juba kurnatud, kuid see-eest on seened vähem ussitanud. Nüüd sõltub kõik ilmast.

Lisa kommentaar

Email again: