Jaagupipäeva paiku (25. juulil) oli talurahvas põldudel ja heinamaadel: koristati vilja ja tehti heina. Lapsed võisid aga metsa seenele ja marjule minna.

Mõtlesin, kui nii oli kombeks, siis küllap sellal ongi õige seenehooaeg algamas. Ja ehkki rahvakalendrit pole võimalik 100% usaldada, otsustasin sellegipoolest rahvatarkuse proovile panna ja metsa minna, tõsi küll, pigem nalja pärast, õnnele mitte lootes. Aga lõpuks selgus, et mul oli õnne, sest metsas kohtasingi esimesi puravikke. Vaatasime abikaasaga viis seenekohta üle ja leidsime neid kõikjalt. Puravikke kasvas küll üksikult, küll rühmiti. Ja kõik oleks olnud hästi, kui need poleks olnud meeletult ussitanud. 90 protsenti, mitte vähem. Sellegipoolest toimis kvantiteedi kvaliteediks ülemineku seadus – korv ei jäänud tühjaks.










Arvan, et nagu kalapüügipäev, nii jääb ka seenelkäimise päev elu üldisest arvestusest välja ja seega saab elu olema päeva võrra pikem! Liikumine, emotsioonid ja loodusega suhtlemine on metsas põhilised ning seenetrofeed pigem boonuseks. Muidugi on hea, kui sul veab ja see boonus näeb välja vähemalt niisugune.

Edu kõigile seenemetsas!