Õpin Eesti Maaülikoolis magistriõppes kalandus ja rakendusökoloogia eriala ning maismaa rakendusökoloogia suunal. Peamiselt omandasin teoreetilised teadmised bakalaureuseõppes vee ja maismaa rakendusbioloogia erialal. Praktika RMK looduskaitseosakonnas võimaldas mul neid teadmisi hästi kinnistada ning lisaks veel õppida juurde palju uut ja huvitavat. Minu praktika juhendajaks oli Leevi Krumm, kellega koos oli väga huvitav ja tore tutvuda erinevate rabade ja poollooduslike kooslustega. Avastasin enda jaoks ka mitmeid uusi kohti puhkamiseks nagu näiteks Tudu metsaonn.

Vaade Tudu metsaonnile.

Praktika jooksul puutusin palju kokku soode taastamisega. Käisime kontrollimas Endla looduskaitsealal Linnusaare rabas pinnaspaise. Pinnaspaisud rajatakse selleks, et sulgeda kraave ning seeläbi tõsta vett pinna lähedale. Paisude ehitamiseks kasutatakse turvast. Suuremad paisud ehitatakse masinatega ning väiksemad tehakse käsitsi.
Taastamistööd tehti 2018. aastal ja nüüd 2 aastat hiljem käisime kontrollimas, kas paisud on terved ja missugust mõju on need avaldanud ümbritsevale keskkonnale. Kõikidest kraavidest oli ainult üks, mis oli kobraste poolt kahjustatud. Igal pool mujal oli vesi edukalt tõusnud pinna lähedale. Mitmetes kohtades oli hakanud kasvama ka soole iseloomulik taimestik. Viimasel päeval Endla looduskaitsealal proovisime lennutada ka drooni, et näha kas paisud on terved või ei. Paisud aja jooksul taimestuvad väga hästi ning lõpuks pole neid võimalik eristada ümbritsevast keskkonnast. Õnneks oli ilm sobiv ja drooni lennutamine läks edukalt.
Muidugi soode taastamine ei käi nii, et kontrollid paise samal ajal ise kahe jalaga laudteel olles. Seega me müttasime mööda kraavi äärseid, hüppasime ühelt mättalt teisele, ronisime üle mahalangenud puude jne. Tõeline seiklus Eesti moodi! Muidugi käis asja juurde ka see, et me mõlemad vajusime puusadeni üleujutatud aladel sisse, aga õnneks pääsesime kerge vaevaga sealt välja. Lisaks paisudele, nägime ka noort põtra, kes meie tegemisi vaikselt jälgis, samuti ka metskitsi ja rästikut. 

Praktikal sain ka teada, mida kujutab endast täpsemalt jääksood. Jääksood on alles jäänud endistest turbakaevandusaladest ja järjest enam on hakatud ka neid taastama. Lähemalt tutvusime Jõgevamaal asuva Laiuse jääksooga.

Kobraste poolt kahjustatud pais.

Hästi taimestunud pinnaspaise pole kerge eristada ümbritsevast keskkonnast.

Lisaks soode taastamisele käisime RMK aladel puid märgistamas, mis lähevad raiesse. Üks selliseid kohti oli Kaiavere mõisa park. Puude märgistamisel oli oluline jälgida, et noored puud ei kasvaks vanadele puudele liiga võrasse. Samuti märkisime ära puud, mis olid vanad ja kahjustunud ning mille ümber kukkumine oleks aja küsimus. Peale parkide käisime ka puid märgistamas RMK aladel, mis asusid Lahemaal ja Türil eramaade kõrval. Murelikud kodanikud teavitasid ohtlikest puudest ja me käisime kontrollimas ja märgistamas puid, mis oleks vaja maha võtta.

Peale põnevate välitööde tutvusin palju iseseisvalt erinevate taastamisprojektidega. Käisime Leeviga ka paaril koosolekul. Esimese koosoleku teemaks oli ligipääsud Struuga maastikukaitseala luhaniitudele ning nende hooldus. Teisel koosolekul kohtusime projekteerijatega, kes aitavad koostada projekti kaitsealadel soode veerežiimi taastamiseks. Samuti kohtusin ma Tartus RMK kontoris Katrin Kiviojaga ja Küllike Kuusikuga, kes jagasid minuga killukest oma tööpäevast. Praktika jooksul sain väga hea ettekujutuse, kuidas käib erinevate soode ja poollooduslike koosluste taastamine. Millest saab see alguse ja millega see lõppeb jne.

Ohtlike puude märkimine Lahemaa rahvuspargis.

Mul on väga hea meel, et sain olla praktikal RMK looduskaitseosakonnas ja olen väga tänulik Leevi Krummile, kes oli nõus mind juhendama ja näitama, missugune on tema töövaldkond. Sellelt praktikalt võtsin endaga kaasa palju uusi teadmisi ja avastamisrõõmu oli palju. Suur suur aitäh!

Birgit Koll