RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
05. september, 2022

Mart Erik: tean, mida ma teen, ja olen õigel teel

Sõidame koos kolmandat põlve metsamehe ja äsja oma esimese raamatu avaldanud Mart Erikuga Vihterpalu poole. See pole esimene kord, ka läinud aasta metsarahva päeval tutvustas Mart siinseid paiku rahvale. Siin oli tema esimene oluline töökoht metsaülemana. Küsin, kas see on tema lemmikpaik. „Jaa, siin ma saaks iga nurga peal loo rääkida,“ vastab ta. Ja ka täidab selle lubaduse.

Tekst ja fotod: Piret Müürsepp
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Metsamehed olid omal ajal nagu sõjaväelased või pastorid – tuli minna sinna, kuhu saadeti. Nii Mardi isa kui ka vanaisa olid metsamehed, kes töötasid Ussuurimaalt kuni Eesti eri paikadeni. Kust on Mart Erik pärit? „Ehk Suure-Jaanist, sest seal ma läksin kooli... Siin ükskord öösel tuli mulle vastu kodusiga. Järgmisel päeval selgus, et neid viidi lihakombinaati ja üks oli puudu. Autojuhti kahtlustati varguses. Oli veoauto kastist maha hüpanud, astus siin mööda teed.“

„Need on minu poogitud puud!“ Veel üks vähetuntud tahk Mart Erikust.

Lugejal tasub selliste kõrvalepõigetega harjuda. Mart lubas iga nurga peal lugusid ja siit nad tulevad.

„Suure-Jaani kolisime, kui olin viieaastane. Õige lapsepõlv kuni üheksanda klassini oli seal.“ Sealt siis ka nostalgia, et saeveski ära osta, mis lõppes Eesti esimese eraisiku pankrotiga? „Jaa. Siin kuivatasime vilja metskonna hobustele.“

Rasketööstust suunamas
Pärast Vihterpalu läks Mart tööle Tallinna ja plaanikomiteesse. „Peamiselt laste pärast. Liis käis esimese aasta Risti koolis, ka Ants pidi sinna minema. See oli seitse kilomeetrit eemal, buss käis ainult kaks korda päevas. Autodega oli tollal kehvasti, need olid kogu aeg katki. Vahepeal ma sõitsingi ainult veoautoga. Siis saime Poola päritolu ŽUK-i, mikrobussi moodi kobaka. Vahepeal oli Pobeda. Kõige parem oli tuletõrjeautoga sõita.“

Elumuutva otsuse langetamist soodustas ka see, et metsaülema töö seitse aastat oli Mardi sõnul meeletult raske. „Plaanide täitmine sõi närvid ära. Minu eesmärk oli saada metsamajandi peametsaülemaks või direktoriks, aga vanemad mehed olid seal ees.“

Ootamatu võimalus avanes tänu sellele, et Harju rajooni poliitbüroo ja teised tähtsad mehed käisid Vihterpalus jahil. Plaanikomitees jäi vabaks metsa- ja paberitööstuse allosakonna juhataja koht ning seda pakuti talle. „Korterit lubati ka. Abikaasa Külli läks ministeeriumisse metsakasvatuse osakonda inseneriks.“

Mõne aja pärast edutati Mart Erik rasketööstuse osakonna juhataja asetäitjaks. „Siis käis kogu rasketööstus, liidulised tehased, Eesti Energia eelkäija, läbi meie. Võitlesime fosforiidisõja esirinnas, kirjutasime kirju kõikvõimalikele instantsidele. Kogu aeg käis üks jauramine tselluloositehase kinnipaneku asjus.“

Tollal oli Mart kaevandamise ja tehaste vastu. Kui nüüd tuli päevakorda puidurafineerimistehase ehitus, oli ta selle pooldajate leeris. Mida aga arvata võimalikust fosforiidikaevandamisest praegu? „Et midagi uut kaevandada, peaks see olema ülimalt väärtuslik, näiteks uraan poole kilomeetri sügavusel, siis tasuks neid käike uuristada,“ arvab Mart. Lahtistest karjääridest ta suuremat ei pea, sest meeles on Maardu fosforiidikarjäär. „See oli ikka kole. Väärtuslikem osa seal oli diktüoneemakilt muldmetallidega, see kõik ju läks kaduma, pärast hapnikuga kokku puutumist ka veel põlema. Tallinna Rohelise Vööndi metsamajand istutas sinna metsa peale, aga puude juured põlesid alt ära. Fosforiidist ma ei arva küll mitte kui midagi.“

Mart Erik ei ehmata, nähes oma mälestuste metsa rajatud sirgeid teid ja kraave, tiiki ning mürisevat ekskavaatorit, kes kõike seda on lõpetamas. Siin on kuivendatud juba varem, tänu sellele mets kasvab. Loomulikult tuleb taristut aeg-ajalt ka korrastada.

Põlevkivi kaevandamist peab ta aga loogiliseks. „Kust me energiat siis saame? Puitu põletada ju ei tohi,” lisab ta irooniliselt. „Puitu on alati põletatud. Maailma umbes neljast miljardist tihumeetrist raiest umbes pool läheb küttesse. Mida iganes me raiume, tahame või ei taha, sealt tuleb muu hulgas ka küttepuu. Eks meie pelletitööstuse edulugu sealt pärit ole, sest küttepuule ju mingitel aegadel turgu ei olnud. Aga puidu põletamine on täiesti loomulik jätkusuutliku metsade majandamise ja üldise süsinikuringe osa, meeldib see meile või mitte.“

Sõidame läbi Padise. „Olin siin isegi kaks koosseisu külanõukogu saadik.“

Muusika ja kunst toidavad vaimu
Küllap omal ajal meelitasid linnatuled Marti ka seetõttu, et ta on kultuurihuviline, just äsja käis näiteks Rolling Stonesi kontserdil. „Sõber Rein helistas, et kuule, mul on kaks piletit, ülehomme on kontsert Madridis. Vanad olid ägedad. Aastal 2013 käisin neid kuulamas Hyde Parkis.“

Mart meenutab, et aastal 1979 õnnestus pääseda Rootsi ning näha paari superstaari. „Siis ma arvasin, et olen ainuke Nõukogude Liidus, kes on Elton Johni näinud, aga kuu aja pärast tuli ta Moskvasse,“ muigab Mart. „See oli tolle aja mõistes ikka väga äge. Brian Ferry kontsertidel olen hiljem käinud vähemalt seitsmel, üks oli Brightonis, Tallinnas paar korda, London, Helsingi.“

Mart Erik on nii suur Brian Ferry fänn, et isegi müts on lemmiku nimega.

Sellest, kuidas Mart Erik kunsti koguma hakkas, saab pikemalt lugeda tema äsja ilmunud raamatust „Minu mets“. „Tõsisemalt läks kunsti kogumine lahti, kui läksin tööle kunstikombinaati Ars. Tegime Matti Õunapuuga väikeettevõtte nr 5, mis tegeles tööstusdisainiga. Mul oli Soomes tutvusi, tegime Helkamale näiteks külmutuskapi. Siis hakkasin rohkem kunstirahvaga kokku saama.“

Oma suure lemmiku leidis ta tänu soomlasest kolleegile, kellega koos nad tegid ajalehte Itänkauppa. „Tema ütles mulle, et Eestis on igavesti vägev kunstnik Raul Rajangu. Seal oli olnud just tema näitus tohutute kajastustega Soome lehtedes. Siis ma vaatasin, et ägedad pildid on Rajangul, midagi tahaks endale ka saada.“

Vahepeal käis Mart Lätis metsaäri tegemas, siis tekkis tal huvi nende Eesti kunstike vastu, kes enne revolutsiooni Riias õppimas käisid. „Jaan Vahtra. August Pulst, Konstantin Süvalo ja Paul Burman. Villem Ormisson on ainuke, kes on kättesaamatu, teda mul ei ole, aga teistelt kõikidelt on midagi.“

Metsas tuleb tööd teha
Jõuame väga olulisse kohta. „Siin ma elasin,” ütleb Mart ja osutab uhkele endisele metskonnamajale. Peame kinni, teeme tiiru ja mõne pildi. „See autoradiaatorist uksematt on ikka alles,“ imestab ta.

Edasi kulgeme metsa, mille ajalugu tunneb endine metsaülem läbi ja lõhki. „Siin oli 1967. aasta tormimurd, see oli kõik lage,“ osutab ta paksule metsale tee ääres. Liigume sügavamale metsa.

„Enne oli niiske, selline kausi moodi koht. Tänu sellele, et me tegime tookord kuivenduse, on siin nüüd mets. Vaata, siin on üks vana kask, sihuke kõverik, sellest ajast, kui siin oli heinamaa. Ehk 80-aastane.“

Siin oli kunagi vesine heinamaa. Mart Eriku selja taga on kuivenduse mõjul kasvama hakanud mets, tema ees kõrgepingeliini trassil on elurikkusest pakatav niit.

Astume metsast välja liinialusesse. „Näed, käpalised. Pihlakas, saar, õunapuu, toomingas, lodjapuu. Muidugi see tõmmatakse ühel hetkel maha, kui hakkab traatidesse kasvama. Aga pärast tuleb jälle tagasi. Rääkides elurikkusest – see on ka niit. Liinialused tuleks kõik arvele võtta, Aveliina (Aveliina Helm, bioloog ja looduskaitseteadlane – toim.) peaks tulema siia vaatama.“

Lokkava taimestiku vahelt turritab igivana heinaküüni vare. „Siin olen kitse passinud. See oli siis veel püsti ja võsa sees.” Siinsamas müriseb ekskavaator, korrastatakse teid ja kraave, kaevatud on tuletõrje veevõtutiik. „Kui me selle põlvkonnaga jätame need tööd tegemata, mida siis järgmine põlvkond teeb? Nad tahavad ka saada igasuguseid asju.“

Jalutuskäigul juhib Mart Erik tähelepanu, et selliseid küüne oli siin varem mitu, mis tähendab seda, et tegu polnud metsa, vaid heinamaaga.

Mart Erik võtab üsna aktiivselt sõna ka metsadebatis. Kirjutab artikleid, peab blogi ja diskuteerib sotsiaalmeedias. Pikk perekondlik traditsioon ja isiklik metsanduskogemus annab talle selleks kindluse. „Tean, mida ma teen ja et olen õigel teel. Nad võivad targutada mida tahes. Vaata kui ilus, lageraielank aastast 1950. Näeb välja nagu põlismets.“

Küsin, kas eriti kõva kriitikatule all olev RMK võiks midagi paremini teha. „Kuusikutes harvendusraie tegemiseks peaks olema väga hea põhjus. Seda tuleb teha nooremas eas. Kui on korralik täius, siis ma ei teeks üldse.“

Teeme väikese peatuse taluõuel, kus on poeg Antsu suvila. „Need on minu poogitud õunapuud. See on keerdoksne sarapuu. Päris võimas. Hollandis kasvatatakse neid palju. Näed, siia ma panin Sitka kuuse. Hiiumaal on need väga võimsad. Need hallid nulud on ka minu istutatud.“

Ka see keerdoksne sarapuu on Mart Eriku poogitud.

Jõuame kohta, millega on seotud Mart Eriku kõige ekstreemsemad mälestused suure metsatulekahju enneolematust kustutamisest ja sellest on pikalt kirjutatud ka kevadel ilmunud raamatus. „See oli see osa, mille ma päästsin. Siiani tuli jõudiski.” Metsapõlengu juurest tuleb väike kõrvalepõige ornitoloogiasse: „Selle koha peal ehmatasin ükskord merikotka lendu, passis siin tetresid, kaks kana panid jooksu.“

Kui viimati olid suuremad põlengud Vikipalus, rääkis Mart päästjatele oma kogemustest. „Tuleks saata poisid õppima Kanadasse või Venemaale, kus kustutatakse suuri metsatulekahjusid. Veeniredest ei ole mingit kasu, tuleb teada, millal vastutuld teha.“

Ees ootab kirjanikupõli?
Viimased 18 aastat toimetab Mart Erik Kinnistu-nimelises firmas. „Meil ei ole intensiivset tööstust taga, mistõttu me ei pea väga raiuma. Lihtsalt metsad kasvavad. Raiume niipalju, kui on vaja metsa hooldamiseks. Majandame pikas perspektiivis. 14 000 hektarit on piisav kogus, meil kasvab üle 2 miljoni tihumeetri.“

Kinnistu omanik on Euroopas eri pensionifonde haldav firma Dasos Capital, millel on metsi Soomes, Eestis, Lätis, Leedus, Portugalis ja Indoneesias. „Mina olen haldaja, osutan teenust. Natuke olen osanik ka.“

Töö raames on Mart sattunud ka näiteks Portugali metsadesse. „Seal on näiteks 600-hektarine FSC sertifitseeritud eukalüptipõld. Istutatakse, 12 aasta pärast võetakse maha. Järgmine põlvkond tuleb juurevõsust, ka see raiutakse ära. Kolmandas põlvkonnas jääb saak juba viletsamaks, pärast selle mahavõtmist juuritakse kännud välja.“

„Siin olid vanasti rabakanad, lund ei olnud veel tulnud, vahtisid tee ääres, arvasid, et keegi neid ei näe.” Siis näitab Mart oma istutatud raielanki, mis praegu on keskealine männik. „Pika tüvega viidi minema. See osa on külviga pandud. Selle tüki jätsin kasvama, oli hõre männik, mis sealt ikka saada, ja noor mets oli all. Ütlesin, et siit edasi ei lähe.“

Mart räägib, et toona olid istutajateks koolilapsed ja inimesi toodi ka linnast. Istutati palju tihedamalt kui praegu, seega polnud ka lugu, kui mõni istutaja praaki tegi. „Istutusread lähevad paralleelselt teega, siis ei jää need inimeste silma riivama.“ Siinse liivase maa sisse võis olla päris keeruline istutada. „Hästi vara tuleb alustada, niipea kui maa on sulanud.”
Praegu elab Mart Erik jälle Tartus. Kunagi läks tema isa Ülo Erik sinna metsainstituuti asutama, pere võttis ta muidugi kaasa. Ka viimane kord peitus peamine põhjus peres. „Ema ju elab seal. Ühtelugu helistas näiteks: „Mul on naelu vaja ja kohe!“ Hakka siis Tallinnast sõitma...“

Kuidas raamat on vastu võetud? „Nädal aega oli Rahva Raamatu edetabelis number üks. Käisin Igor Gräzini sünnipäeval, viisin talle raamatu. Ta ütles, et tal juba on, oli ostnud Muhu saare poest. Teaduste Akadeemia presidendilt tuli väga soe kiri.“

Küsimusele, kas tulemas on veel raamatuid, vastab Mart Erik, et ehk oleks nüüd aeg siirduda ilukirjandusse. Naerab ise selle peale.

Lisa kommentaar

Email again: