19. august, 2019

Lilli õpperada

Viljandimaal, Läti piiri äärsel künklikul-lainelisel maastikul asub köitev ja mitmepalgeline õpperada. Rada algab ja lõpeb 154. aasta eest ehitatud maja juures, mille ehitas Polli mõisnik von Stryk siinseid metsi majandanud metsahärrale W.Knerschi’ile – praegune Lilli loodusmaja.

Üsna kindlasti on võimsaks sirgunud pärnaallee istutanud siia see sama 1863. aastal Saksamaalt palgatud metsahärra. Nii kitsast alleed pole ise kusagil varem näinud, siia mahub küll kõndima hobune aga koos vankriga tüvede vahele kuidagi ei mahu.

Pikalt kulgevast ja imetlusväärsest “pärnakoridorist” jõuame laialehises metsas olevale vanale seljandikel looklevale karjateele, kus aegade jooksul karjalapsed talu loomi külast eemalolevatele karjamaadele ajasid. Võib lihtsalt ette kujutada, et nende karjalaste ja kooliharidust saanud vanemate sõnavarast puudus sõna vääriselupaik. Siin siis polnudki veel vääriselupaika – nüüd on, oma keskmisest suuremate ja vanemate tammede, haabade ja mändidega. Üht vägevat haaba väärindavad sellel kasvavad tuletaelikud.

Rada jõuab paika, kus on rohkem kõrgeks puuks kasvanud pihlakaid. Ega just sageli ei kohta 17 m kõrguseid pihelgaid, üks sinnamõõtu kasvab lausa kivi otsas.

Kõrgete pihlakate lähistel paiknev stend, pealkirjaga “Kopsusamblik”, pani teraselt neid tüvedelt otsima – siitsamast längus pihlakatüvelt esimesed leidsingi. Vihmast märjad kopsusamblikud olid erkrohelised ja väga dekoratiivsed. Põuasel ajal kuivanud ja halli värvi samblik ei paista sugugi nii hästi välja kui niiskes metsas praegu. Kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) on III kategooria looduskaitsealune liik ja puhta õhu indikaator.

Ametliku raja kulgu süvenemata astusin edasi ja mõtlesin, et siin suuri turistihorde küll ei käi, rada juskui kohati on, aga kuidagi vähevõitu on seda märgata. Nende mõtetega jõudsin esimese lähima künka jalamile ja märkasin kukeseeni. Kukeseened aga seostuvad alati mäkradega, õigupoolest mägralinnakud kukeseentega – pole üldse veider. Seeneajal kümneid looduslikel küngastel paiknevaid mägralinnakuid külastades tekib paratamatult selline seos, sest on olnud pigem erand, kui urgude ümber pole neid seeni kasvamas. Igatahes, seekord panid leitud kukeseened künkalt mägralinna otsima – ja leidsingi.

Lilli õpperaja üks osa on mägrarada, kus on märgitud, et kunagi asus mägralinnak. Selles mägralinnas aga pole mägraelu enam väga ammu olnud. Unustatud mägrakodu vastas teiselpool rada on künka sees värske rebaseurg. Mägraraja lõpus jõuame tõkkepuuni, mille taga asub lasketiiru territoorium. Siit võib rahulikult teekonda jätkata siis, kui pole jäetud vastavat hoiatavat infot.