Konverentsi peakorraldajaks oli Lasy Państowowe, mis on Poola analoog meie RMK-le. Täpsemalt korraldas konverentsi üks 430-st Lasy Państowowe regionaalsest üksusest – Nadleśnictwo Ruszów ehk meie mõistes Ruszów’i metskond. Nimetatud metskond on LIFE-projekti „Active protection of capercaillie lowland populations in the Bory Dolnoslaskie Forest and the Augustowska Primeval Forest“ koordinaator koostöös Nadleśnictwo Głęboki Bród’ga.

Vahemärkusena olgu mainitud, et Lasy Państowowe ehk Poola RMK struktuur paistab osati olevat vägagi traditsioonides kinni. Nende metskonnad on jätkuvalt iseseisvad üksused, sest ega’s muidu poleks olnud võimalik, et metskond on LIFE-projekti koordinaator (sisuliselt iseseisva juriidilise isiku rollis). Poolakate armastus traditsioonide vastu ilmnes ka Lasy Państowowe töötajate paraadrõivastuses, mida konverentsi avapäeval näha sai. Isegi daamide kingad olid ühe malli järgi ning kostüümiga ühte värvi. Igal juhul väga pidulik! Traditsioonilise metskondliku struktuuri kõrval on Lasy Państowowe’l siiski ka üleüldised osakonnad nagu IT, keskkonnakaitse jne. Rohkem infot Poola riigimetsa ja selle majandamise kohta saab mõistagi nende kodulehelt http://www.lasy.gov.pl/en.

Ent tulles tagasi metsise juurde, siis peab paraku tõdema, et läänepoolsemas ja Kesk-Euroopas läheb metsisel üsna halvasti. Kohe nii halvasti, et seal tegeletakse looduslike populatsioonide taastamisega paljundades metsised tehistingimustes ja tuues neid sisse Skandinaaviast ning Venemaalt.

Tänapäeval on metsis Poolas levinud 4-5 isoleeritud populatsioonina (tähistatud punase värviga). Väljavõtte ühest ettekandest.

Eelkõige sai konverentsil üksikasjaliku ülevaate Poola isoleeritud metsisepopulatsioonide seisundist ja nende taastamiseks tehtavast. Konverentsi kolmandal päeval toimunud ekskursioonil näidati ka tehistingimustes kasvatatud ja Skandinaaviast toodud metsiste aklimatiseerumiskeskuseid. Need keskused kujutavad endast kiskjate eest kaitstud metsaalasid, kus noored või Rootsist toodud metsised saavad kohaneda ja levida ümberkaudsetesse metsadesse. Noori metsiseid saadakse valdavalt metsisekanade kunstliku viljastamise teel ning neid kasvatatakse nn „vabana sündinud“ meetodi abil, mis põhimõtteliselt seisneb selles, et metsisetibud saavad vabalt kana juurest eemale ja tagasi liikuda, kuid kana on kinni piiratud alal. Tänu sellele meetodile vähenes noorte metsiste suremus tunduvalt: kui puuris üles kasvanud noorte metsiste elumus oli looduses väga väike – >80% elas vähem kui 200 päeva --, siis „vabana sündinud“ tibudest oli 200ndaks päevaks elus pisut vähem kui pooled.

Metsiste aklimatiseerimiskeskus.

Huvitav on asjaolu, et vaatamata drakoonilistele meetmetele, mida rakendatakse metsiste tehistingimustes kasvatamisele ja hilisemale vabastamisele, ei kehtinud Ruszów’i metskonnas metsise elupaigas mingeid erilisi metsamajanduslikke piiranguid. Metsise elupaigaks arvestavad nad sisuliselt metskonna kõik metsad, mida on kokku 90 000 ha ja vaid napilt alla 3000 ha sellest on majandatud erilisel moel – lageraie on keelatud, kasutatakse valikraiet või siis häiludena harvendusraiet nii et puude järelkasv säilib.

Valikraietega majandatav mets metsise elupaigas.

Poolakad üritavad metsise elupaiakades ka veetaset tõsta. Mitte küll eriti edukalt nagu ka pildilt näha.

Inimeste liikumist aklimatiseerimiskeskuse ümbruse metsades püütakse igati piirata. Keelatud on ka seente korjamine, mis muidu on seal suure au sees.

Teiste Kesk- ja Lääne-Euroopa maade kõrval eristus positiivse näitena Šotimaa, kus mingil põhjusel on viimasel aastakümnel metsise arvukus olnud tõusuteel. Tõsi, metsiseid loendatakse seal siiski veel sadades mitte tuhandetes, kuid sealseid kogemusi ja praktikaid tasub lähemalt uurida. Selleks sai vahetatud kontakte Šoti riigimetsade haldaja esindajaga, kes huvitus ka Eestis tehtavast.


Eestis tehtavat tutvustasime kahe stendiettekandega (Andres Kalamehe fotod).

Eesti poolt osalesid konverentsil Andres Kalamees Eesti Ornitoloogiaühingust, Eliisa Pass ja Urmas Sellis Tartu Ülikoolist ning RMK-d esindas allakirjutanu.