Kui ma 2013. aastal esimest korda Keeri-Karijärve looduskaitsealale sattusin, pidasin sealseid võsastunud lammisoo kooslusi üheks raskemini läbitavaks võserikuks, kuhu mina seni sattunud olin. Ega hullemaid polegi ka hiljem väga ette sattunud. Tihedad laialivajunud pajurägastikud, kust andis läbi pugeda. Hõlpu ei pakkunud ka kõrge pilliroo kitsas vöönd Elva jõe vasakkaldal. Aga võimelda oli vaja, sest endised lagedad luhad olid värskelt rendile antud ja taastamistööd tahtsid planeerimist.

Tänaseks on sealne olukord tundmatuseni muutunud. Avarus ulatub Keeri järve lõunakallasteni välja. Taastatud 30 hektaril on endistest pajupõõsastest järel vaid pilpad, notid ja kännukontsud. Ma ei ole kuulnud, et paemurrust pärinevat kivipurustajat varem luha taastamiseks oleks kasutatud. Aga tingimustes, kus töömahud on suured ja väljaveokaugused väga pikad, paistab selline brutaalne lähenemine esialgu end õigustavat. Jõudluseks hindas rentnik sellise tehnilise lahenduse puhul 2 ha/päev. Edasi tuleb RMK-l raiuda suuremad üksikud kased, millest ei käi jõud üle ka kivipurustajal. Järgnevad aastad korratakse purustamist jäätmaa hekseldajaga, mille agregaadid toodavad juba peenemat fraktsiooni. Huvitav saab olema näha, mis taimestik alale esimestel aastatel kujuneb. Edaspidi kujuneb see nähtavasti puuturbale. Veel on põnev vaadata, kuidas maha tambitud pajud kännuvõsusid hakkavad andma. Vähemalt teoreetiliselt võiks sellisel kujul pajude vigastamine pärssida nende kasvu. Tulevikus saab ala olema calloway-tõugu veiste karjamaaks.

Taastamisala Keeri-Karijärve taastamisalal

Elva jõe luhad taastamise järgselt