Kiluvõileib ja Eesti Vabariigi sünnipäev – kes neid jõuaks lahuta?
Sõin siis minagi võileibu erineval moel valmistatud kiludest. Tore on see laia üldsust
haarav traditsioon aastapäeva paiku ja veidi vähem tuntud kujul Virsu-Kuivastu
praamiliinil, kus nii mõnelegi pole meresõit päris täiuslik, kui pole söödud üks hõrk
kiluvõileib.
Kes see kilu (Sprattus sprattus balticus) siis on ja mis elu ta elab enne leivale
sättimist?
Tavainimesel on vist küll tõenäosus elusat kilu näha märksa väiksem kui karu metsas.
Kalakese eluviisi iseärasused hoiavad kiluparved enamuse ajast kaugemal avamerel
nii, et isegi rannakalurid näevad oma püünistes väikest tavaliselt 9-13cm pikkust
kalakest haruarva.
Hilissügisel ja talvel tulevad suured kiluparved rannikule lähemale ja toituvad siin
planktoniloomadest, peamiselt planktilistest aerjalalistest. Selajal käibki kilupüük
traallaevadega mille loomusesse satuvad alati ka räimed - need sugulasliigid
moodustavad samade toiduobjektide jahil enamasti segaparvi.
Väike hõbedane kala võib aga tagasihoidlikule suurusele elada üllatavalt pika elu,
Ahvenamaa ümbrusest püütud traaliloomusest tuli välja 21 aastane kiluvanake.
Tavaliselt piirdub püükides kala vanus siiski 1-5 aastaga.
Kiire kasvuga kilu on ühe aasta vanuselt juba 10 cm pikkune ja valmis kudema.
Eestile lähim kilu kudeala asub avameres 18-45 m sügavusel Gotlandi süviku
nõlvadel kuhu heidetakse mari märtsi- ja augustikuu vahel. Mari jääb sõltuvalt vee
soolsusest hõljuma pinnakihtidesse või üsna sügavasse vette, 3-4 päeva möödudes
kooruvad kiluvastsed ning 3-4 cm pikkustel maimudel hakkab ilmuma kilule kohane
hõbedane läige.

Võrdluseks kilupiltidele üks foto rahvuskalast räimest…

…ja rahvusvärvidest lumesajusel põllul. EV 100