Soomaa rahvusparki Lemmjõe niitude hooldamiseks rajatud ülepääsu on nimetatud "monstrumiks". Kohalik aktiivne pärandkultuuri eestkõneleja Aivar Ruukel läks Maalehes ilmunud artiklis isegi nii kaugele, et leidis, et inimese hinnang ülepääsule on kultuurse inimese lakmustest, öeldes „kui RMK oleks selle truubi ehitanud väärtuslikku linnamiljöösse, ütleks iga kultuurne inimene, et see on sitt sild!“. Jäi küll arusaamatuks, miks peaksime kuhugi linna üldse mingit silda ehitama?! Tartu külje alla lamminiitudele oleme sildu ja truupe samas rajanud ja tüli pole sellest tõusnud.  

https://www.postimees.ee/7613752/rmk-ehitas-rahvusparki-lubatud-vaikese-silla-asemel-200-000-eurose-monstrumi

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120077078/kui-rmk-oleks-selle-truubi-ehitanud-vaartuslikku-linnamiljoosse-utleks-iga-kultuurne-inimene-et-see-on-sitt-sild

Sotsiaalmeedias arvati, et rajatud Lemmjõe ülepääs on rikkunud väärtusliku maastiku, et torusild on kahjustanud kuidagi jõe seisundit, muutnud jõega seotud üleujutuste kestust jne. Lisaks üldine negatiivne emotsioon, et „jõgi on aetud torru!“ , maksumus oli liiga kallis ja riigi looduskaitseametnikud ei tea kohalikest oludest midagi ning otsuseid tehakse mingites klaasist tornides kuskil Tallinnas. 

Pean tunnistama, et tõusnud poleemika üllatas meid. Viimase 10 aasta jooksul on kaitsealadele ja rahvusparkidesse rajatud sadu truupe ja sildu, mis on vajalikud pärandmaastikuks peetavate niitude ja karjamaade majandamiseks. Enamasti on kaitsealadel asuv infrastruktuur olnud kergelt öeldes kehvas seisus. Enamus olemasolevaid ülepääse on rajatud ilma korraliku projekteerimiseta ja ehitustehniliselt küsitava kvaliteediga. Siiani ei ole keegi neid nõukogudeaegseid hädapäraseid ülepääse pidanud osaks rahvusparkidele iseloomulikust pärandkultuurist. Vanad sillad on nagu vanad lagunevad majad - neid on matkajatel mõnus uudistada ja pildistada, kuid elada seal püsivalt ei taha keegi. Seda kui ohtlikud sellised vanad sillad on, annab aimu ühel sellisel sillakesel mõned aastad tagasi  juhtunud õnnetus, mida kajastas ka Sakala

https://sakala.postimees.ee/2153891/traktor-vajus-labi-silla-jokke

Soomaa kontekstis võiks pärandkultuuri osana käsitleda vast puidust pukksildu, kuid nende iga-aastast rajamist sellisena, et need kannataks tänapäevast põllumajandustehnikat, ei ole  veel kaalutud. 

Allikas: Aivar Ruukel, #minusoomaa

Reaalselt niitude hooldamiseks kasutatud ülepääsud on Soomaal ja mujal Eestis olnud pigem aastakümnete tagused põlveotsas tehtud hädalahendused, mida inimesed, kes oma igapäevase tööga kaitsealadel tegelikult pärandmaastike hooldavad, on kasutanud suuri riske võttes. Iga kord kipakatele ülepääsudele sõites on nad pidanud lootma, et need roostetanud metallkonstruktsioonid ei laguneks nende tehnika ja heinakoormate all.

Siinkohal mõned näited vanadest nö miljöösse sobilikest hädalahendustest, mis nagu ka vanad lagunenud majad järjest paremini sobituvad loodusesse ja nende asemele rajatud uued ülepääsud, mis kohe peale valmimist mitte kunagi ei sobi loodusesse ega miljöösse, kuid on turvalised kasutada ning sulanduvad loodusesse 1-3 aastaga, kui taimestik tööalal on taastunud.

Matsalu rahvuspargis asuv  Kloostri sild. Kunagi militaarne ajutisena mõeldud moodulsild, mis oli trossidega ankurdatud, et jää ja suurveega liikuv risu seda merre ei kannaks. Sulandub ka päris kenasti loodusesse ja miljöösse, kuid ülesõit oli täis koormaga suhteliselt  riskantne.























Selle asemele rajatud uus sild. Ehitus oli väga kapitaalne, jõgi suunati ümber jne. Võttis natuke aega, enne kui sulandus rohelusse, kuid kasutajad ja ka kalamehed/külastajad ei ole nurisenud. 


Hansu-Kalda sild Käntu-Kastja looduskaitsealal, kus hooldaja traktoriga üle silla enam ei julgenud sõita. Sulandub ka ilusti loodusesse ja on käepärastest vahenditest tehtud.

























Täna käib seal uue silla ehitus, mis valmib 2022. Silla sambad on valatud. Oodatakse metalltalade saabumist! Võibolla sellised mahukad betoonitööd ja neile tuginev sild meeldib ka "kultuuriinimestele", niitude majandaja on rahul. 


Ülepääs Struuga MKA-l. Mitmeid aastaid tagasi üritati teha väikest miljöösse sulanduvat ülepääsu. Kahjuks viis suurvesi selle regulaarselt minema. All paremal on näha trossi, millega ülepääs oli ankurdatud. Jää ja vesi lõhkusid ülepääsu väga kiirelt ja tõsist kasutust ülepääs ei leidnudki.


Selle asemele rajati maaehitisena torusild, mis peale valmimist kunagi ei sobitu loodusesse, kuid aasta pärast oli taimestik selle ümbruse rohelusse matnud ja kõik on ka visuaalselt täitsa hästi. Niitude hooldajad ei pea ka muretsema ülepääsu turvalisuse pärast.


Struugade maastikukaitsealale (praegune Alutaguse rahvuspark) Karoli struugale oli kunagi rajatud väike kergesti paigaldatav miljöösse sobiv ülepääs. Nelja inimese jalge all see küll kahtlaselt kõikus ja logises ning niitude hooldajad keeldusid oma tehnikaga selle peale minemast. 


Seal kaaluti erinevaid võimalusi ja lõpuks otsustati ikkagi torusilla kasuks, mis lubab alal turvaliselt toimetada nii niitude taastajatel kui piirivalvel. Ka see objekt nägi peale valmimist must ja kole välja, kuid tänaseks on ümbrus ilusti taimestunud. 


Soomaa Rahvuspargis Lemmjõel asunud väike sillake võib eri aastaaegadel ja veetaseme juures pildistatuna tunduda väga nunnu ja peaaegu täielikult loodusesse sulanduv. Ilmselt oleks varsti ka lõplikult sulandunud. 





















Allikas: Postimehe viidatud artiklis kasutatud erakogu pilt

Kui asjatundjad silla olukorda hindasid, siis pidid nad tõdema, et hoolimata vahetatud laudisest on silla konstruktsiooniline osa väga kehvas seisus ja silda toetavad valatud sambad on lagunenud. 





















Järeldus oli, et sellise silla ületamine tehnikaga on ohtlik.

Ilmselt tegelikult ei olegi kahtlust selles, et olemasoleva silla seisund oli halb. Ka niitude hooldaja, kes oma tehnikaga tegelikke riske võttis ütles, et selliste tingimuste korral on ta sunnitud siiani järjepidevalt ja hästi hooldatud niitude majandamise lõpetama.

Küsimuse teravik on täna muidugi hoopis selles, et miks ehitati uus ülepääs just sellisena nagu ta on?

Miks vana ülepääsu ei taastatud?
Alustaks vast siit, et olemasolevat hädapärast ülepääsu ei ole rahvuspargi kontekstis pärandkultuurina käsitletud ja see omas eelkõige tähtsust ainult ülepääsuna niitude hooldamiseks. Sellest lähtuvalt ei kaalutud ka olemasoleva ülepääsu taastamist samal kujul. Lisaks jäi vana sild veetaseme tõustes metallkonstruktsioonidega sageli vette, mis selliste sildade püsivusele ei ole hea. Sel aastal taastati väliselt sarnasel kujul näiteks Soomaa rahvuspargis Räksi maanteesild, mis on Soomaa kogukonna jaoks ka tegelikult märgilise tähtsusega, olles aktiivselt kasutatav ühendustee eri piirkondade vahel. Räksi silla puhul olid kandekonstruktsioonid nii heas seisus, et sai taastada sarnasel kujul vana silla. Nii heas seisus konstruktsioonidega kohti on meil aga haruarva. Ja kohalikud teavad, kui kõrged on seal sillale pealesõidud, et tagada silla asumine väljaspool suurvee mõju.

Räksi maanteesilla lagunenud laudis.

allikas: Sakala, Marko Saarm

Rekonstrueeritud Räksi maanteesild, kus sammaste peal asuvad puidust talad asendati metalltaladega koos puidust pealdisega.


Miks nii kallis?
Lemmjõe teisel kaldal asuvad luhad on olnud heas seisukorras ja järjepidevalt hooldatud ja see on ka põhjus, miks otsustati tagada ligipääs neile ca 30 hektarile niitudele. Kindlasti oli see kuluefektiivsuse seisukohast piiripealne otsus, kuid otsus oli vaja teha. Tuleb ka tõdeda, et suur osa lamminiitudest vajavad hooldamisel ühel või teisel kujul veetakistuste (kraavid, ojad, soonikukohad) ületamist ja selleks võimaluste loomine ongi kallis. See on möödapääsmatu, kui tahame neid niite hoida avatuna. Kallidust mõjutas kindlasti asjaolu, et hooldamisega reaalselt tegelevad inimesed leidsid, et pikema perspektiiviga ülepääsu rajades peab arvestama, et ülepääsu kandevõime oleks 40 tonni. See tõstis küll silla hinda, kuid oleks olnud ka rumal niitude majandajate  arvamust ignoreerida. Maksumuse puhul on oluline, et erinevalt puitsildadest on torusillad eelduslikult hooldusvabad järgmised pool sajandit. 

Kas oleks võinud teha teistsuguse ülepääsu?
Ülepääsu rajamiseks Lemmjõest oli laias laastus 2 alternatiivi, kas maaehitisena tehtav sujuvate piirjoontega torusild või siis valatud sammastega talasild, mis visuaalselt sarnaneks Räksi sillale (ava oleks loomulikult palju väiksem). Betoonist sillasammastega talasild oleks olnud veelgi kallim ja eeldanud vee kõrvale juhtimist. Silla kõrgus oleks pidanud olema sama mis torusillal, et suurvesi konstruktsioone ei kahjustaks. Seega oleks sillale pealesõit olnud sama kõrge kui praegune torusild. Kas kandiliste konstruktsioonidega talasild oleks tõelisele "kultuuriinimesele" rohkem meeldinud on suur küsimärk. Ilmselt mitte. Tänaseks rajatud torusild paistab hetkel loomulikult võõrkeha, kuna ehitus on just lõppenud, planeeritud pinnas on must, kole ja pehme. Kuid kogemus näitab, lammidel taimestik taastub kiiresti ja juba järgmisel sügisel on sild märksa rohkem ümbritsevasse maastikku sulandunud. 


Kas jõgi sai kuidagi kahjustada?
Kuna sel aastal oli veetase väga madal, siis ehituseks oli aeg ideaalne.  Ehituse käigus aeglase vooluga Lemmjões suuremat lokaalset settekannet ei tekkinud. Jõe laiust sillaga ei kitsendatud ja truubi ava arvestab suurveeaegsete veehulkadega. Erakordsete veetasemete korral truup aga ei peagi kogu vett läbi laskma, sest vesi hakkab siis liikuma ühtlaselt üle  lammiala. Nii nagu see on toimunud aastatuhandeid. Osadele inimestel on silma hakanud, et pildil on ju näha et jõgi on silla ees laiem. Selgituseks olgu öeldud, et see on petlik mulje, kuna vahetult silla ees ja järel on ehitustegevusega tekitatud kunstlikult väiksed laiendid, et veevoolu rahustada. Jõe laiust sild ei vähendanud ja ka jõe looklevust sild kuidagi ei mõjutanud. Ehituse ajaks vett kõrvale juhtiv kraav on tänaseks täielikult suletud ja jõge enam kuidagi ei mõjuta. Kokkuvõtvalt võib öelda, et jõe ökosüsteemi see ülepääs negatiivselt kindlasti ei mõjuta. 

Kas jõgi aeti torru?
Fakt on, et tegemist on torusillaga ja jõgi voolab need mõned meetrid läbi toru. Silla põhi on aga reljeefne ja seetõttu kattub üpris ruttu setetega ning omandab tavalise aeglase vooluga jõepõhja omadused. Seega tõesti, jõgi voolab korraks läbi toru, kuid sama moodi voolab ta korraks sillatalade vahel maantee all jne. Seega päris analoogiat ma siin ei näe "jõe torru ajamisega", sest mulle seostub see eelkõige pikkade jõelõikude juhtimisega maa-alustesse torudesse, mis toob kaasa jõele omase elustiku ja ökosüsteemi hävimise. Eelkõige on seda tehtud meil suuremates linnades,  Tartus ja Tallinnas. Oleks märgiline, kui kunagi õnnestuks vähemalt mõnedki lõigud nendest vooluveekogudest uuesti maapeale tagasi tuua.   

Kas otsused on tehtud kuskil kaugel linnas?
Kindlasti mitte. RMK ei tee ühtegi looduskaitsetöödega seotud otsust ilma, et spetsialist kohapeal olukorda üle ei vaataks! Ja otsustusõigus on delegeeritud just kohapeal toimetavatele spetsialistidele. 

Mis õppetunni me siit kaasa võtame?
Meie ja ilmselt ka Keskkonnaamet võtame siit kaasa eelkõige teadmise, et suuremate infraobjektide puhul tuleb rohkem panustada projekteeritavate objektide väljanägemise  visualiseerimisele, et inimesed paremini mõistaksid, kuidas mingi objekt saab tööde järel välja nägema.