RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
29. detsember, 2021

Karu kividega loopimine

RMK töötajad jagavad oma meenutusi ootamatutest kokkusaamistest loomadega. Otsa teeb lahti RMK Ida-Virumaa metsakonna metsaülem Alar Süda.

Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Oli sügav nõukaaeg ja mina värske jahimees. Sel ajal viidi lehmalaudas lõpnud loomad tavaliselt metsa, kus need siis mõne nädalaga metsloomade poolt nahka pisteti. Avastasin metsast sellise lõpnud lehma ja otsustasin selle juurde puu otsa istumiskoha ehitada, et rebaseid ja kährikuid lasta. Pukk koos lõpnud lehmaga oli metsateest umbes 50 meetri kaugusel. Esimesel võimalusel tulin õhtul pukki ja hakkasin rebast ootama. Esimene tund möödus kiiresti – mets oli looduse hääli täis. Ja siis äkki nägin põõsaste vahel midagi suurt ja tumedat liikumas. No muidugi – karu! Tuli istus korjuse juurde maha ja hakkas maiustama. Pani käpa üle lehma teisele poole ja teise käpaga tõstis korjuse maast lahti. No on ikka jõud! Siis kõndis natuke eemale pissile ja kadus mõneks hetkeks silmist. Ja siis nägin silmanurgast, et karu tuli selja tagant otse minu puki alt läbi tagasi korjuse juurde. Ta sammus nii vaikselt, et ei kuulnud ühtegi krõpsu ega sahinat. Mõtlesin veel, et ei julge vist enam lähedal olevate turbaaukude äärde parti passima tulla – paneb veel käpa õlale ja mine tea … Vaatasin seda imelist pilti umbes poolteist tundi. Siis tuli meelde, mille pärast tegelikult siia tulin. Aga ega midagi, lasin karul oma tegemised ära teha ning kui ta lõpuks ära läks, kiirustasin ka ise puu otsast alla ja sõitsin koju.

Järgmisel päeval mõtlesin, et nagunii tuleb karu jälle, ja korjasin tasku kive täis. Et kui tuleb, katsun pärast esmast imetlemist tagasihoidlikul moel kive loopides ta eemale peletada. Kaua sa ikka seda imet imetled! Isa tõi mind autoga puki juurde. Ja nii juhtuski. Karu tuli alla. Lasin tal pool tundi esimese kõhutäie ära süüa ja hakkasin siis kive loopima. Esimene kivi kukkus poolele maale ja karu ei pannud seda tähelegi. Paar katset läks veel raisku ja siis sain ühe kivi visatud talle nina ette umbes poole meetri kaugusele. Karu nuusutas seda. Tundis arvatavasti inimese lõhna, tõusis tagakäppadele ja vaatas metsatee poole. Sai aru, et asi ei ole õige, ja kõndis minema.

Läks umbes viis minutit, kui lehma korjuse juurde tuli rebane. Lasin ära. Mõtlesin, et mida nüüd teha – isa kokku lepitud tulekuajani oli veel tunnike ja rebast ei tahtnud küll karu saagiks jätta, kui ta peaks otsustama tagasi tulla. Ronisin siis puu otsast alla ja koos rebasega puu otsa tagasi. Järele jäänud tunnike möödus kiiresti ja vaikselt. Karu ei tulnud. Ega ta loll ole, et paugu juurde uudistama tuleb. Igatahes see pukk ja lõpnud lehm pakkusid mulle kogu eluks meeldejääva jahielamuse.

Sündmusterohke põdrajaht
2013. aasta põdrajahi hooaja lõpp. Olin siis jahtkonna esimees ja jahi juhataja. Kõigil jahtkonna liikmetel ei olnud veel raadiojaama ja osa jahi korraldamist käis ka mobiili teel. Kütiliin on metsateele üles rivistatud ja aju hakkas tulema. Kuskil käisid paugud. Mõne aja pärast helises mul taskus mobiil. Võtsin telefoni ja üks ilma raadiojaamata jahikaaslane küsis, et millist looma lasti. Asi selles, et viimaste loomade küttimisel on vaja kiiresti infot edastada, et teada, millist looma veel küttida tohib. Ma ei jõudnud veel aga vastatagi, kui nägin, et põdrapull jookseb kõrval olevale lagendikule. Viskasin mobiili maha, tõstsin püssi ja tabasin. Võtsin maast mobiili, kuid kõne oli juba lõppenud.

Mõne hetke pärast helises telefon uuesti. Võtsin kõne vastu ja andsin info edasi, keda kütiti ja keda enam küttida ei tohi. Ei jõudnud veel kõnet lõpetada, kui nägin, et teiselt poolt tuli põdralehm metsateele. Viskasin jälle mobiili maha, põdralehm jooksis üle metsatee ja lasin vasika tagant ära. Edukas aju oli sellega lõppenud.

Esimeste paukudega lastud loom oli metsast päris pikalt vaja välja vedada. Lõpuks olid lastud loomad ühes kohas koos ning ühe looma nülgisime ja jagasime kohe metsas ära. Kui liha oli laiali jagatud, juhtus see, mida pole kunagi võimalik ette ennustada. Üks vanem jahikaaslane oli vist looma väljavedamisel liialt pingutanud ja kukkus kokku. Elustasime kahekesi ja kutsusime kiirabi metsa. Abi tuli umbes kümne minuti pärast. Kui me poleks elustanud, oleksime jahikaaslasest arvatavasti ilma olnud. Õnneks mees tervenes ja on tänaseni aktiivne. Olen sageli mõelnud, et kas saab veel rohkem jahisündmusi ühte päeva mahtuda …

Esimene kohtumine karuga
Õppisin aastal 1982 EPA-s metsandust. Otsustasin kursusekaaslastele tutvustada Ida-Virumaa ühte kaunimat, Muraka raba. Selle serval oli üks rändajatele avatud vana mahajäetud metsavahimaja Varessaares. Koht oli ka tuntud fotograafi Edgar Kase ja loodusmehe Fred Jüssi peatuspaigaks.

Sõitsime väikse seltskonnaga bussiga Tartust Iisakusse, kust metsavahimajani oli umbes 15 kilomeetrit jala kõndida. Algul metsateed mööda Saareväljale ja edasi raba serva kraavi mööda Varessaarde. Esimesed lõbusad jutud olid aetud, jalad kõndimisest nats juba väsinud ja olime jõudnud rabaäärsele kraavile. Juttu oli vähem ja keskendusime rohkem kraavipervel kõndimisele.

Äkki nägin, kui umbes 100 meetri kaugusel tuli karu kraavipervele. Nuuskis seal natuke ringi ja kõndis siis lähedal kasvava kuuse alla. Ajas seal ennast püsti ja asus selga vastu kuuse tüve sügama. Pea ulatus alumiste oksteni. Vaatasime kõik seda sündmust ammulisui. Kohtusime kõik karuga esimest korda. Läbielatut elavalt kommenteerides kõndisime karukuuse juurde. Mida lähemale jõudsime, seda kõrgemale kuuseoksad läksid. Puu juures selgus, et karu pea oli ulatunud umbes 2,5 meetri kõrgusel olevate oksteni. Kuulsin hiljem Iisaku loodusmehe Heino Saarela käest, et see oli suur isakaru, keda seal vahel varemgi nähtud oli.

Halenaljakaks tegi aga loo see, et kogu karuvaatluse aja rippus mul kaelas fotoaparaat Zenit teleobjektiiviga Tair-3, tolle aja üks paremaid telesid. Mina aga vaatasin ammulisui karu ja fotoaparaat ununes hoopis. Meelde tuli alles siis, kui karu oli juba metsa kadunud. Esimese karupildi sain sama objektiiviga alles 28 aastat hiljem Tudu karuvaatlusonnist.


Varessaare metsavahimaja on praegu aga RMK hoole all, kenasti kohendatud ja valmis vastu võtma rabarändureid.

Lisa kommentaar

Email again: