RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
14. oktoober, 2020

Hiline mari 101 haiguse vastu

Kui soovite, et vastabiellunute pereelu saaks olema õnnelik, siis tehke sellest põõsast laulatustalituse osaline: kaunistage tema viljadega traditsiooniline ümmargune leib karavai, põimige ta okstest pruudile pärg. Nii igatahes toimiti ammustel aegadel. Selle taime õite või viljadega kimp kaunistas kindlasti iga pulmalauda, see seati noorpaari ette, nagu nüüd asetatakse sinna pudel šampust.

Luuletaja Natalja Gubskaja on vene keeles aga lausa värssidesse seadnud mõistatuse, kus küsib, mis mari see võiks olla, mis aitab külmetuse korral, ripub põõsas, on moonidega ühesugust leekpunast värvi, aga ei ole vaarikas.
Kas arvasite ära?
Õigus, täna räägime lodjapuust – taimest, millel on erakordselt kasulikud viljad. Viljapuude-põõsaste hulgas ei ole teist samaväärset.

Harilik lodjapuu (Viburnum opulus L.) on kuslapuuliste sugukonda kuuluv põõsaliik. Õitseb maist juulini, viljad küpsevad augustis-septembris.

Lodjapuud võib kohata niiskevõitu sega- ja lehtpuumetsades, reeglina metsaservas või lagendikel, samuti jõe- või järvekaldail ja soodes. Lodjapuud istutatakse ka aedadesse, muuhulgas dekoratiivpõõsana. Jessenin on oma luuletuses kirjeldanud, kuidas aias lõõmab lõkkena pihlamarjade puna. Minu arvates „lõõmavad“ lodjapuu tulipunased pikergused või ümarad luuviljad veel eredamalt.

Muide, nende viljade lapikud seemned on mõnikord südamekujulised. Ammustel aegadel seostasid paljud rahvad lodjapuud neitsiliku ilu, armastuse ja ustavusega.
On mõistetav, et lodjapuust on loodud arvukalt legende, kirjutatud luuletusi ja laule. Vanem põlvkond ilmselt mäletab ühte niisugust, mis oli erakordselt populaarne. Minule on see meelde jäänud varasest lapseeast. Tuleb välja, et ma kuulsin lodjapuust enne, kui seda nägin.
Kui mu vanemad, nende sõbrad ja sugulased kogunesid ühise laua taha, laulsid nad alati kindlasti tookordset ülipopulaarset laulu filmist „Kubani kasakad“ (I. Dunajevski muusika, M. Issakovski sõnad), kus neiu salajast armastust noormehe vastu võrreldakse oja ääres õitseva lodjapuuga – lodjapuu õied närbuvad, neiu armastus aga üksnes tugevneb.

Kuna lodjapuu marjad on toorelt pisut mürgised ja mõru maitsega, tuleks neid enne tarvitamist külmutada või kuumtöödelda.

Miks on lodjapuu nimetus vene keeles калина, selle suhtes ühtset seisukohta pole. Üks arvamus on, et see tuleneb viljade värvusest, mis on sarnane hõõguva metalliga (раскалённый металл), teine eeldab põhjuseks asjaolu, et viljad kaotavad oma värvuse pärast pakases „karastamist“ (прокаливание), kolmanda oletuse kohaselt on lodjapuu venekeelne nimetus pärit eelslaavi sõnast kalian, mis on tuletatud sõnast kalъ (märg maa, soo, õõtsik), vihjates sellele, et lodjapuu eelistab kasvukohana niisket maad.

Värsketel viljadel on sageli kirbe kibehapu maitse, see tuleneb ainest nimega viburniin, mis laguneb, kui külma on rohkem kui 4 kraadi. Kibedusest saab vabaneda ja vilju maitsvaks muuta ka muude meetoditega.

On aga veel üks ebameeldiv lodjapuu ja sellest valmistatud toodetega seotud pisiasi – omapärane lõhn, mis on seotud palderjanhappega. Kuidas just kellegi jaoks, aga minu meelest on see ebameeldiv. Seevastu mu tütar Ksenja jumaldab lodjapuukeedist, see on tema lemmik. Seepärast, tahan või mitte, seda tuleb valmistada! Meil ei kohta lodjapuud sageli, kuid selle saak on tänavu nagu teistelgi viljapuudel-põõsastel rikkalik.

Kunagi kasutati lodjapuuvilju söögiks ohtralt. Neist tehti keedist, kisselli, želeed, marmelaadi, pastilaad. Valmistati putru, küpsetati kakke, tehti mahla, veini ja nalivkat. Praegu näeb lodjapuumarju vaid turul ja sealgi harva.

Talvel on lodjapuumarjad, mis väga pikaks ajaks põõsaile rippuma jäävad, praktiliselt ainsaks kaloriallikaks paljudele lindudele. Lindude ligimeelitamine meie metsadesse on aga väga oluline, kaitsmaks puu ja põõsaistikuid kahjulike putukate eest.

See, kes lodjapuuga sõbrustab, arsti ei vaja

Lodjapuu peamine väärtus peitub aga siiski tema raviomadustes, mida kätkevad endas mitte üksnes viljad, vaid ka õied ja koor.

Lodjapuu koort kasutatakse esmajoones ämmaemandatöös ja günekoloogilises praktikas verejooksu peatava ja antiseptilise ainena. Rahustava ja krampide vastase toimega kooretõmmist kasutatakse ka unetuse, spasmide ja hüsteeria puhul. Seda juuakse higistama ajava vahendina külmetuse korral. Lodjapuuviljadest keedetud tee on kasulik kõrge vererõhu korral.

Vilju kasutatakse lahtisti ja desinfitseerijana. Nende leotis koos meega aitab ülemiste hingamisteede põletikuliste haiguste, mao- ja kaksteistsõrmiksoolehaavandi, neerudest ja südamest põhjustatud tursete, haavandiliste ja mädaste nahahaiguste korral. Toorelt on viljad suurepäraseks vitamiiniallikaks, mis on ju eriti aktuaalne praegusel mitmesuguste viirusnakkuste levimise ajal.

Kasutage metsaapteegi ande ja eriti lodjapuud ning jääge terveks!

Lisa kommentaar

Email again: