Meie rahvuslill rukkilill
 (Centaurea cyanus) on tegelikult iidne “tulnukliik”, kes kunagi teraviljaseemnetega meie aladele jõudis, väidetavalt juba siis, kui siin põlde harima hakati.

Aastast 1968 rahvuslillena küll vaid eestlastele kuuluv rukkilill on aga sümbolina kasutusel veel mitmetes riikides. Erineval moel on kasutatud ja kasutatakse rukkilille kui sümbolit veel Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Rootsis ja Soomes. Olgu ta siis erakonna, maakonna, lootuse, sotsiaalse liberalismi või Esimese maailmasõja lõpu meenutuse sümboliks.

Kunagist tülikat umbrohtu on edukalt kasutatud nii ravim- kui ka värvtaimena.

Siniste õite kõrval on iluaianduses aretatud ka erinevates toonides valgeid, roosasid ja punaseid õisi, mis vahetevahel ka loodusesse eksivad, aga ei suuda varjutada taevakarva õite kordumatut ilu. Jumikate perekonda kuuluva rukkilille aretatud vorme kasvatatakse loodusilmelises aias vähenõudliku isekülvi andva pikalt õitseva lillena, mis sünnib süüa ja on pika vaasieaga.

Rukkilill õitses sööti jäetud põllul Läänemaal Tuudi lähedal.