RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
07. märts, 2019

Hääled metsavaikuses

Linnaelanikule võib talvises metsas algul tunduda, et häältest on siin vaid kuuskede ja männipuude latvadesse eksinud tuule müra ning lumemütside raskuse all murduvate okste üksikud raksatused.
See on ka arusaadav: linnaelaniku kuuldeaparaat on seatud kõrgemale helitugevuse tasemele, see on harjunud autode ja mööda lendavate lennukite mürinaga, televiisorite ja tolmuimejate müraga, elektroonilise muusikaga, mitte aga eluslooduse vaiksete vibratsioonidega.

Seepärast on tänaste koolilaste jaoks kõige raskem ülesanne metsaekskursioonil – vaikuse hetk. Harva suudab mõni neist kannatada kasvõi kakskümmend sekundit, et metsa kuulata: nad ei saa aru, mida saab siin veel kuulda peale tuule müra? Aga proovime ikkagi.

Talv on lõppenud: tasapisi algab järjekordne ja kõige tähtsam etapp looduse elus: järk-järgult saabuvad rändlinnud, metsad täituvad elu, häälte ja liikumisega.

Praegu aga on meie metsades kuulda „patriootlike“ lindude hääli, nemad ei lenda soojale maale, vaid on meiega aasta ringi. Kuigi nad ei näita end, saab neid kuulda: praegugi näiteks keegi vilistab tasakesi sügaval metsas.

Kui küsida talviste metsalindude kohta, siis paljudele tulevad meelde ilusad leevikesed. Siin on kõik lihtne: neid näeb ainult talvel ja nende välimus on väga meeldejääv.

Tegelikult elavad leevikesed meie metsades terve aasta läbi, mitte ainult talvel – lihtsalt suvel pole nii kerge märgata punast rinda tihedas ja kirevas metsas, samas kui külmadel talvepäevadel lendavad nad tihti linna täiendavat sööki otsima ning paistavad lume taustal kohe silma.

Peale selle suureneb talvisel ajal leevikeste ja ka teiste talviste lindude arv märkimisväärselt rändlindude arvelt, kes saabuvad meie metsadesse põhjapoolsetest piirkondadest. Leevikeste vaikset vilistamist „fju-fju“ või „fit-fit“ saab tihti kuulda talvises metsas, eriti kuusikutes.

Leevikese (Pyrrhula pyrrhula) isaslind.

Minu meelest on meie metsade kõige suurem patrioot pöialpoiss – kõige väiksem lind mitte ainult meil, vaid ka kogu Euroopas. Ühtlasi on ta üks meie arvukamaid metsalinde. Pöialpoisi pikkus on ainult 7–9 sentimeetrit ja ta kaalub kuni 7 grammi, seepärast kutsutakse teda „põhjamaa koolibriks“.

Kui talvisel päeval minna lähimasse tihedasse kuusikusse ning seista seal tasakesi mõne minuti, siis varsti on kindlasti kuulda tasast „tsi-tsi-tsi“-d, mis kostab kõrgetelt kuuskedelt.

Pöialpoisid lendavad hetkega oksalt oksale, peatumata isegi sekundiks, seega pole nende jälgimine lihtne. Aga mõnikord lendavad need sõbralikud ja uudishimulikud linnud ladvaokstelt, kus nad tegelevad putukate vastsete otsimisega, ka alumistele okstele, et vaadata, kes neid jälgib.
Sellisel hetkel saame ka meie näha isaslindude peas ilusat kollast mütsi, mis on kanditud kahe musta servaga.

Pöialpoiss (Regulus regulus).

Paljud metsalinnud kogunevad juba alates sügisest parvekestesse, milles on koos eri liiki linnud: leevikesed, pöialpoisid, puukoristajad, porrid, rähnid. Talvistel päevadel on neil sellises seltsis lihtsam leida toitu ja vaenlaste eest peituda – liidriteks sellistes parvekestes on alati rasvatihased.

Igas metsas on juba kaugelt kuulda nende väsimatu kutsehüüd „tsit-tsit“, „tsi-tsi“ või ärevat karjet „tši-tši-tši-tši“. Aga soojade päevade lähenemise ja juba teistmoodi paistva päikesega saab kevade äratuntavaks „akustiliseks“ tunnusmärgiks tihaste lihtne, aga vali laul.

Rasvatihane (Parus major).

Rasvatihane on kõige märgatavam lind, kes elab nii inimese kõrval kui ka sügavas metsas, nende kollaseid kõhualuseid näeb majade läheduses iga söödamaja juures ja parkides, sageli võtavad nad kartmatult palakesi vastu ka inimese käe pealt.

Rasvatihane maiustab mandlitega.

Rasvatihaste seltsis märkate kindlasti ühte või kahte sinitihast – ilusad väikesed tihased. Nad on sama vähenõudlikud kui rasvatihased, eelistavad lehtmetsi, aedu ja parke ning elavad meelsasti ka inimese läheduses, nad on meie söödamajade parimad kliendid.

Sinitihane (Parus caeruleus).

Sinitihaseks kutsuti seda tihast tema mütsi, tiibade ja saba sinise värvi tõttu. Tema hääl sarnaneb teiste tihaste häältega, kuid põhiline sinitihase kutsehüüd „tsi-tsi-tsi-türr“ on peenem ja kiirem.

Sinitihane kasutab pesaks puuõõsi, suurendades neid kuni vajaliku sügavuseni ja suuruseni.

Seevastu põhjatihane (teine tihase sugulane) väldib tsivilisatsiooni: tema elukeskkonnaks on okasmetsad. Külmadel päevadel kaitseb lind ennast külma eest sulgi kohevile ajades ning muutub pallisuguseks.

Põhjatihane (Poecile montanus).

Põhjatihane on sarnane rasvatihasega, ainult suuruselt on ta väiksem ja tema värvuses domineerivad pruunid, valged ja mustad toonid. Teiste lindude seas ei tule põhjatihane eriti esile. Ta ei ole liigselt ere ja on teistest vaiksem – võib tunduda, et see on haruldane lind, kuid tegelikult on põhjatihane üks meie metsades levinumaist lindudest.
Kui kuulete vaikset kutsehüüd, mis meenutab tihase „tsi-tsi-tsi“ või „tšžee-tšžee“, jääge korraks seisma ning oodake, võib-olla teil õnnestub näha seda ilusat lindu ning jälgida tema kombeid.

Põhjatihane (Poecile montanus).

Samas parvekeses, mis toitub mändidel ja kuuskedel, leidub arvatavasti ka paar tihaslaste esindajat lõbusate tuttidega: tutt-tihast.

Nende kombed ja hääl sarnanevad teiste lindudega tihaslaste perekonnast: sarnane kutsehüüd „tsi-tsi-tsi“ või „tsi-tsi-tjurrr, tsi-tjurrr, tsi-tjurrr“ ja ärevust väljendavad nad pika ragiseva „tirrirrirr“-iga.


Tutt-tihane (Lophophanes cristatus).

Tutt-tihased pole väga kartlikud – seiske nende läheduses liikumatult ja, kui nad on harjunud, võivad nad lennata teile päris ligidale. Te näete nende valget musta servaga kraed, musta „habet“ ja muidugi ka toredat tutti, mis sarnaneb vanaaegsete maalide grenaderide peakattega.
Selle tuti tõttu sai ka meie tutt-tihane oma nime.

Tutt-tihane (Lophophanes cristatus).


Veel üks meie metsa jaoks tavaline, kuigi ebatavalise välimusega lind on sabatihane. Kuigi teda nimetatakse tihaseks ja tema kombed sarnanevad tihaste omadega, on ornitoloogid teda eraldanud eraldi perekonda.

Sabatihane on hele kohev pallike tumeda pruunikasroosa selja ja pika sabaga, sarnane kopsiku käepidemega. Seepärast nimetataksegi teda sabatihaseks. See on üks meie kõige väiksemaid linde peale pöialpoisi.

Sabatihaste lõbusad parvekesed lendavad talvel päris nähtavalt ja lennu ajal on lihtne neid teistest lindudest eristada tänu valgele sulestikule allpool ja pikale sabale. Sageli liituvad nad pöialpoiste ja muude tihaste segaparvekestega.

Nende hääl on peenem kui teistel tihastel, aga kutsehüüd on ikka sarnane „si-si-si“ või „sirr-sirr“.

Sabatihane (Aegithalos caudatus).

Segaparvekestes võib tihti märgata erinevate tihaste seas lindu, kes ei ole nendega eriti sarnane. See on puukoristaja – omapärase välimusega lind. Tal on pikk ja terav nokk, suured pikkade küünistega jalad ja lühike saba, silmadelt kuni kuklani läheb must joon ning hele hallikassinine selg ja tiivad on kontrastiks heledale rinnale ja punakale kõhualusele.
Puukoristaja lendab lindude põhigrupi läheduses, askeldades jookseb üles-alla mööda puutüvesid, tõmmates tugeva nokaga puukoore alt välja vastseid ja putukaid, tavaliselt liigub ta mööda puud, pea alaspidi – sellise liikumisviisi järgi on teda lihtne ära tunda juba kaugelt.

Puukoristaja (Sitta europaea).

Puukoristaja on üks nendest lindudest, kes korjavad talveks varusid. Juba sügisel hakkab ta peitma pähkleid, tammetõrusid ja seemneid soontesse, pragudesse ja puukoore alla. Rasketel ja külmadel aegadel päästavad sellised varud näljast mitte ainult puukoristajaid, vaid ka teisi linde.

Kui tihased söövad neile pakutud toidu otse koha peal ära, siis puukoristaja lükkab söögiaja edasi hiljemaks. Võttes nokka korraga mitu seemet, lendab ta kaugema puu juurde ja peidab neid seal varjatud kohta ning tuleb tagasi järjekordse portsjoni järgi.

Puukoristaja hääl on metsavaikuses hästi äratuntav – need on valjud lühikesed vilede seeriad: „tvi-tvi-tvi“, „fit-fit-fit“ või „fju-fju-fju“.

Puukoristaja on hõivatud oma toiduvarude täiendamisega.


Veel üks talviste segaparvekeste osanik – väike lind porr. Porr, nagu ka puukoristaja, otsib sööki puukoore alt, aga erinevalt ülalt alla tulevast puukoristajast liigub porr mööda puutüve alt üles spiraali mööda, tõmmates oma peenikese ja natuke kõvera nokaga vastseid ja putukaid puukoore alumiste ja külgmiste servade alt, seega ei konkureeri need kaks lindu toidu pärast.
Porri eristab puukoristajast pikem ja vetruv saba, mis, nagu ka rähnidel, annab tuge puult toidu otsimise ajal.

Porri kutsehüüd koosneb samadest häälikutest nagu tihaste oma, kuid pikemate täishäälikutega: „tsii-tsii-sii“ ja „tsiit“. Toitu muretsedes ta piiksub. See-eest on porri laul elegantne, kuigi lühike, keeruga lõpus nagu salu-lehelinnul.

Porr (Certhia familiaris).

Meie ekskursioon ongi lõpule jõudnud. Kuigi alguses tundus, et mets on tühi ja vaikne, siis nüüd, isegi kui järgmise matka ajal ükski lind ei lenda pea kohal, teame, mida teha: jääme mõneks minutiks paigale, lülitame kuulmise linnarežiimilt metsarežiimile ja kuulame vaikust. Läbi puude sahina kuuleme linnuhääli.

Lisa kommentaar

Email again: