RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
13. august, 2020

2020. aasta seenehooaja haruldased leiud: värviline lehtervahelik ja teised

Seenehooaeg pole veel täiel võimsusega alanud, kuid juba teevad rõõmu huvitavad leiud. Kui kohtad haruldast ja veel koguni punasesse raamatusse kuuluvat seent ja veel esmakordselt, siis tunned ennast veidi otsekui Kolumbusena. Kuigi, kui nüüd mõelda, et tunda end Kolumbusena on miinimum, mis on siis maksimum?

Fotod: Anatoli Tarassov

Värviline lehtervahelik (Leucopaxillus tricolor). Sünonüümid: Clitocybe tricolor, Melanoleuca tricolor, Tricholoma tricolor

See on suur lihakas kollakaspruun või ookerpruun seen, kareda kuni 30-sentimeetrise läbimõõduga kübaraga. Kübara alumine pool on plaatjas. Kübaraserv kooldub alguses sissepoole, hiljem sirgub. Seenejalg on paks, kübaraga ühte värvi.

Sageli juhtub, et teave selliste haruldaste seente nagu värviline lehtervahelik söödavuse kohta on vastuoluline. Ühtedes allikates kirjutatakse, et seen ei ole söödav, teistes aga, et on söödav ja koguni maitsev, mis aga neljanda kategooria puhul seaduskuulekate seeneliste jaoks polegi oluline, kuna lehtervahelik on kaitsealune liik ja seda ei või korjata.

Kõige sagedamini öeldakse, et sel seenel on ebameeldiv terav jahune lõhn. Mulle aga nii ei tundunud. On seeni, mis lehkavad hullemini.  

Ja ma ei saa kuidagi jätta mainimata veel ühte kaitsealust haruldast seent. See on juba neljas tänavu avastatud eksemplar.

Grifola umbellatа, Polyporus umbellatus.

Seda seent võib kohata segametsas. Enamasti kändudel või vanade lehtpuude (tamm, pärn, vaher) tüvel, mõnikord aga ka neist üsna kaugel, nagu seegi kord.

Seenel on palju helehalle või halle ümaraid kübaraid, mille jalad on alusel kokku kasvanud.

Metsas aga on praegu puravike teine laine. Minu tähelepanekute kohaselt on see niisama võimas kui esimenegi … kuid ka just niisama ussitanud. Olen loomulikult kursis sellegagi, mis toimub Eesti naabruses Venemaal Leningradi oblastis. Sealsed sotsiaalvõrgustiku teated on tulvil fotodest, kus toretsevad mitte lihtsalt suured, vaid lihtsalt meeletult suured puravikusaagid! Mõned meie seenelised kõnelevad samuti sadadest korjatud puravikest. Kui nad peavad silmas ussitanud seeni, olen nendega nõus, kui aga korralikke, siis tahaksin koos kuulsa teatrilavastajaga sõnada: „Ei usu!“ Muide, kaudse kinnituse oma arvamusele leian turul käies, puravikke seal praktiliselt ei müüda või kui müüakse, siis tühistes kogustes. 

Kui kõneleda teistest söögiseentest, siis praegu on metsas esindatud praktiliselt kogu valik, välja arvatud harilikud külmaseened. Võrdlemisi palju on haavapuravikke, sagedamini olen hakanud nägema kasepuravikke. Kukeseeni leiab pidevalt. Siin-seal leian esimesi riisikaid – valgeriisikaid, porgandriisikaid, tavariisikaid, peitriisikaid, männiriisikaid. 

Üldiselt, minge metsa, seenesaagita te ei jää, vähemalt pannitäie korjate kindlasti! Lisaks võite korjata mustikaid, sinikaid ja valminud pohli, näha suurepäraseid loodusmaastikke ja kauneid hetki, nagu näiteks see:

Liblikas päevapaabusilm (Nymphalis io) kogub nektarit hariliku vesikanepi (Eupatorium cannabinum) õiest.
 

Edu teile!


Lisa kommentaar

Email again: