Mõnusa matka eest tasub tänada ka loodusvahti  26.08

Pool päeva koos loodusvaht Kalle Kalamehega lubasid piiluda selle rahustava nimetusega ameti köögipoolele.
Loodusvaht Kalle Kalamees

Kohtun RMK Lõuna-Eesti loodusvahi Kalle Kalamehega suvel lõpul, mil tema kõige kiirem tööaeg hakkab läbi saama. Loodusvaht on RMK loodushoiu osakonna töötaja, kes hooldab puhkealasid ja loodushoiuobjekte. Kokku on neid RMK-s ametis 25.

 

Endine metsnik ja metskonna autojuht Kalle Kalamees on riigimetsas töötanud juba aastakümneid, sellest kümmekond aastat hooldanud lõkkekohti ja õpperadu. „Saaksin oma kolleegidega suhelda mööda jõgesid,“ ütleb Kalamees ja viitab sellele, et kaks olulist jõge, Võhandu ja Ahja, saavad alguse tema kodukoha lähedalt. Kanuuga loksumise asemel sõidab ta aga objektide vahel iga päev 160–170 kilomeetrit, tema hoole all on suvel 28 ja talvel 5 lõkkekohta.

 

Objektil meistri nägu

 

Sõidame Kanepist Taevaskodade matkarajale, kust viib läbi RMK pika matkatee Peraküla-Aegviidu-Ähijärve haru. Eesmärgiks on märkida üles külastajate loenduri tulemused. Jalutame mööda matkarada ja kohe saab selgeks, et loodusvahi pilk erineb matkaja omast. Ühel ja teisel kohal viitab ta lahtisele lauale, kõveraks painutatud käepidemele või pehkinud trepiastmele, mida tavainimene ei märkagi. Avaldan arvamust, et loodusvaht peab olema väga leplik ja kannatlik. Kalle ei vaidle vastu, vaid toob ridamisi näiteid, kus ja mida viimasel ajal lõhutud on. Samas on olukord võrreldes esimeste trööstitute tööaastatega siiski palju paremaks läinud. „Suur abi on olnud kolleegide toetusest,“ lisab ta.

 

Kalle Kalamees

Külastame Kiidjärve looduskeskust, kus Kalamees näitab oma kätetööna valminud eksponaate – sipelgakuhila maketti ja õpperajal kasutatavat loodusmängu. Looduskeskusest läheme Sõnajala lõkkekohta. Loodusvahi sõnul on kõik objektid ja lõkkekohad meistri nägu, ta ise armastab pruuni ja punase kombineerimist. Lõkkekohas näitab loodusvaht, kuidas kasutada pakukirvest. Naks ja naks lähevad puud katki.

 

Ole valmis, tulen seenele

 

Kui palun võrrelda loodusvahi tööd eelmiste ametitega, siis Kalamees muheleb ja sõnab, et talle meeldib võimalus kõiki oma oskusi näidata. „Loodusvaht peab freesima suunaviitasid, keevitama grillialuseid, tegema elektri- ja sanitaartöid metsamajades, saagima rajale langenud puid,“ loetleb ta. Loodusvahid suhtlevad ka matkajatega, et teada, milline olukord on rajal ja püüavad seda parendada, muutes näiteks mõne sildi lisamisega matkajate elu lihtsamaks. Kalamehele meeldib loodusprogrammide juures kaasas käia, retkejuhile lisaks rääkida ja lastega tegeleda.

 

Ühel hetkel palub loodusvaht ronida mul puude vahelt läbi, sest see on hea energiaga koht. „Ma teen seda kõigi õpilasrühmadega. Neile väga meeldib,“ kinnitab ta. Mõnikord jääb Kalamees külastajatele nii hästi meelde, et nad tulevad hiljem RMK üritustel juttu puhuma. „Mõned külastajad helistavad Tartust välja sõites, et nad hakkavad seenele tulema.“

 

Lambakari metsarajal

 

Edasi sõidame Valgesoo õpperajale, kus paneme samuti kirja külastajate arvu. RMK jaoks on oluline teada, kui palju inimesi suve jooksul üht või teist objekti külastab ja selleks on loodusesse pandud spetsiaalsed andurid. Kalamehe arvates on kõige tüütum töö nende kalibreerimine, milleks peab pikalt jälgima ja manuaalselt kirja panema, mitu matkajat on andurist mööda läinud. „Kord oli loenduri näit eriti suur ja teerada sõrajälgi täis – kohalik põllumees oli oma lambakarjaga anduri juurest mööda läinud ja numbri suureks ajanud,“ meenutab ta kurioosset seika. Valgesoo õpperajal jalutades räägib loodusvaht sealse laudtee ehitamisest, mille tarbeks ta talvel materjali rabasse tahtis viia. Pinnas osutus aga ootamatult pehmeks ja paremat pinnast otsides ei leidnud ta enam õiget teed autoni. Rabast sai ta välja alles neli tundi hiljem.

Talv on loodusvahi tööl planeerimise ja suuremate projektide tegemise aeg, siis valmivad lauad-pingid, katusealused ja infotahvlite alused. Üks lisatöö on talvel veel: loodusvaht peab hooldama suusaradu, selleks otstarbeks on ta ehitanud mootorsaani haakesse rajakelgu.

 

Viimaks viime Laho metsaonni küttepuid ja tualettpaberit. Küsin, mis on Kalamehe lemmikobjekt ja saan kiire vastuse. „Kooraste, sest seal on väga tugev kohalik kogukond, kes igal kevadel „teeb ära“ ja aitab looduses liikumise võimalusi paremaks teha,“ sõnab ta. Ent sealgi tuli esialgu vaeva näha, et matkajad, turistid ja kohalikud teineteist segama ei hakkaks.

 

Lõpetame oma sõidu Tammiku pubis, mille lähedal on Erastvere pargi telkimisala. Räägime veel Kalamehe hobidest: mees käib tantsurühmas Päripidi ja on aidanud mitmele kohalikule etendusele dekoratsioone teha. Ühtlasi lepime kokku, et kohtume õige pea taas looduses.

Tekst ja foto: Susanna Kuusik