Rahvatarkusi puiduvarumisest

Lembitu Tarang

Üleolev suhtumine säästliku looduskasutuse reeglitest kinnipidamisse torkab silma eriti seoses metsa kasutamisega. See on andnud ja annab edaspidigi tagasilööke meie elukvaliteedi tasemele.

Rahvapärimuses peeti puid ja metsa pühaks, seetõttu kujunesid välja olulised reeglid metsa kasvatamisel, eriti raiumisel. Põhimõtteks oli kirjutamata seadus, et metsast võeti ainult sellist puud, mida parasjagu tarvis. Põhilise küttetarbe rahuldas hagu, üks majapidamine tarvitas aastas kütmiseks mitusada haokubu.

Tarbepuitu ehituseks ning laudsepa- ja tisleritöödeks raiuti kindlal ajal, kusjuures tähtis oli ka puu kasvukoht metsas, tema välised tunnused, kõla jne. Nendest reeglitest kinnipidamine pidi tagama puidu kõrge kvaliteedi, vastupidavuse ilmastikule. See on eriti tähtis palkseinte, ukse- ja aknalengide, sarikate ja muude välisõhuga kokkupuutuvate ehitusdetailide puhul.

Võib-olla tekib nüüdki erksamatel talumetsaomanikel jälle huvi kauakestvama ehituspuidu saamiseks, vähemalt enda tarbeks. Siin-seal kerkivad uued maamajad, võiksid ju nii seinapalgid kui ka mööbel olla oma metsast, kauakestvad ja väärikad.

Vaatame, mida räägivad sellest kättesaadavad kirjalikud allikad ning rahvapärimus nii meil Eestis kui ka kaugemal. Juba renessansiajal teati, et kvaliteetpuitu ei valita metsatüki lääneservast, sest selles osas on puu kõige halvem, üldiselt kiiva tõmbunud, murduma kalduv, sisaldab rohkem maltspuitu kui mujal, ka mädanikku on siin rohkem. Eriti sobimatu oli siit võtta mööblipuitu.

Puud metsa lõunaservas on parema kvaliteediga kui lääne pool, kuid soojas kasvanuna on need kuivavõitu ja ebaühtlasema puiduga. Põhja ja ida pool säilitavad puud rohkem toitaineid, neis on paremini jagunenud niiskus, nad on paremini küpsenud, neis on vähem maltspuitu.

Parima kvaliteediga on puud metsatüki idaservas, nii et kõrget kvaliteeti nõudvat puitu mööbli, akende ja uste valmistamiseks tuleb varuda sealt või metsa keskelt. Ka Põhjamaadest on juba paarsada aastat teada andmeid ehituspuidu kvaliteedi uurimise kohta. Märgitakse et puud, mis kasvavad metsa või mäe põhjaküljel, on tavaliselt sirgemad ja neis on tihedam, peenem, raskem ja kõvem puit kui lõunaküljel kasvavates. Oldi arvamusel, et ka puu põhjapoolne külg on kõige kõvem. Nii soovitati panna palkhoone ehitamisel see külg väljapoole. Kõik vanad ehitusalased käsiraamatud määravad ehituspuu minimaalseks vanuseks 140 – 200 aastat. Parimad männid kasvavad lahjas nõmmemullas, sest nii tekib aeglaselt kasvanud tiheda süüga puit. Kõige kvaliteetsemad kuused kasvavad sooserval. Puud, mille hulgast valitakse kvaliteetpuitu, peavad kasvama tihedalt, et tüvi oleks oksteta ja tihe. Keeritsjat tüve ei ole hea puusepatöödel ega ehitusel. Puu peab olema küps, mis tähendab seda, et kasv on juba peaaegu peatunud ehk viimased aastarõngad peavad olema võimalikult kitsad.

Männi korralikkus on näha selle toorest ladvast ja paksust korbast. Sellest kõrgemal on hea puu koor kollane ja võrkjalt täis õhukesi lipendavaid kooreribasid. Hea kuusk on terve, ilma vaigujooksuta, terve ladvaga, selle alumised, tihedas metsas kuivanud oksad ripuvad peaaegu otse alla.

Kui puu on langetatud, kontrollitakse lähemalt selle kvaliteeti. Selleks soovitatakse kirvesilmaga lüüa puu ühte otsa. Kui samal ajal teises otsas kuulata, kõrv vastu puud, hääl on selge ja kajab hästi, on see märgiks, et puu on väga hea, terve, vigadeta.

Mida nõrgem on kaja ja sumedam hääl, seda rohkem vigu on puus. Kaja helitugevus ja kvaliteet sõltuvad ka ilmastikust ja pinnasest; seda tõendab nn resonants- ehk kõlapuit, mida saadakse kindlaksmääratud kohtadest ja mida kasutatakse muusikariistade valmistamiseks. Soome kogemuse järgi leiab heast puistust kõige kõrgema kvaliteediga puid umbes ühe sajast.

Millal langetati ehituspuu?

Juba antiikajal teati, et tarbepuiduks tuleb okaspuud langetada talvel ja lehtpuud sügise alguses täies lehes. Viimased jäetakse laasimata, et lehestik aurustaks puust üleliigse vee.

Rootsis tehtud koormuskatsetes selgus juba 19. sajandi lõpus, et detsembris enne talvist pööripäeva langetatud männi palk on tugevam kui jaanuaris-veebruaris langetatud. 16 aastat kestnud katse tagajärjel selgus, et detsembris langetatud puit on mädanikule vastupidavam kui veebruaris langetatu. Vana arusaama järgi oli talvel raiutud puidu vastupidavus suurem seetõttu, et mahlad tüves on miinimumis ja puit kuivem. Tegelikult on puu niiskusesisaldus talvel isegi kõrgem kui suvel. See-eest on seeni ahvatlevaid lahustuvaid toitaineid — vabu suhkruid — puidus talvel vähem ja tärklist, mida seened ei omasta, rohkem. Talvisel ajal langetatud puu paremat vastupidavust mädanikule on täheldatud ka nüüdisaegsetes katsetes. Talvel ei liigu ka putukad, kes levitavad seeneoseid.

Kuidas kuivatati tarbepuu?

Tugeva ja hea mööbli, igikestvate aknaraamide ja välisvoodrilaudade saamiseks tuli hoolikalt valitud ja langetatud puu veel õigel viisil kuivatada. Õigest kuivatamisest sõltus umbes pool puidu vastupidavusest. Pragunematut puitu saadi nii, et langetatud tarbepuud kooriti esmalt osaliselt ribadena, see aeglustas kuivamist. Poolkuiv palk kooriti täielikult või tahuti kahelt poolt ja laoti kuiva kohta virna nii, et tuul vahele pääseks. Umbes poole aasta pärast tuleb palgid ümber laduda nii, et alumised pooled jäävad üles ja sisemised väljapoole. Nii peavad palgid seisma vähemalt kaks aastat. Alles seejärel saetakse need plankudeks või laudadeks, mis omakorda peavad soojas ruumis veel mitu kuud kuivama. Parim puusepapuit saadakse sellise mitmeaastase hoidmisega, kusjuures kõvad lehtpuud ( tamm, saar, jalakas ) peavad parima kvaliteedi saavutamiseks seisma kauem - kuni kaheksa aastat, pehmed lehtpuud (kask, lepp, pärn ) ning okaspuud vähem. Siiski tuli tähele panna, et puit ei tohi olla ka liiga kuiv, eriti kokkusobitamisel. Kui vedelikku enam ei ole ja niiskus on täiesti haihtunud, ei ole puit enam kõlblik.

Treimiseks ette nähtud puu pandi enne kuivatamist kolmekümneks päevaks vette või sõnniku sisse. Ka arvati, et puu kuivab ühtlasemalt, kui tal on latv allapoole.

Puude raiumise ajast

Nii tarbe- kui küttepuud on alati muretsetud talvel. Eelistatud on üldiselt eriti detsembrit ja jaanuari, mil puu pidi olema surnud ja kuivema puiduga. Baltimaade varaseimas põllumajanduse käsiraamatus “Stratagema oeconomicum…” aastast 1688 soovitatakse puid raiuda ainult detsembris ja jaanuaris.

18. sajandil määravad juba ametlikud eeskirjad puude langetamise varatalvele, sest pärastpoole jäävat sügava lume tõttu kõrged kännud. Puu kvaliteedi huvides jälgiti hoolega ka kuu faase, tuule suunda jms. See tulenes kujutelmast, et noorkuu ajal elu kasvab ja areneb, vana kuu ajal aga kahaneb, sureb. Usuti, et puu on elav olevus, tal on hing. Sotsioloogilised uurimused näitavad, et seda usub praegugi 2/3 eestlastest. Seetõttu tuli puule osutada väärilist austust: teinekord ei kõlvanud seegi, et sulane raiub, vaid raiuma, vähemalt alustama pidi peremees. Tarbepuud, eriti anumamaterjaliks ja mööbliks, tuleks raiuda vana kuu kõval / kuival, kalgil / ajal, okaspuud ehituspuudeks aga noore kuu kõval ajal. Erandina võis tarbelehtpuud raiuda ka suvel, kuid siis tuli puu jätta laasimata kuni lehtede täieliku kuivamiseni. Häda korral suvel raiutud kuusepalk tuleb aga kohe koorida. Kõvade ja pehmete aegade määramisel ei olnud aga üksmeelt. Kõige sagedamini paigutati vana kuu kuiv aeg kuu viimase veerandi, noore kuu kuiv aeg kuu esimese veerandi lõppu. Märgitakse ka, et aasta kõige kõvemad ajad on küünlakuul. Ka siis lõigatud põletuspuud annavad rohkem süsi. Aasta kõige pehmemad ajad on lõikuskuul, sel ajal lõigatakse võsa, siis ei aja ta võsusid. Praktikas on tähele pandud, et õigel ajal raiutud kraavitrassidel kasvab võsa raiele järgneval 2-3 aastal tõesti mõnevõrra aeglasemalt. See tuleneb sellest, et sügiskülmade tulekuks ei ole noored võrsed puitunud, need hävivad vastu talve ja hulga kasvuenergiat läheb kaotsi. Raieaegade kohta on mitmeid arvamusi. Järvamaal arvati, et maja palgid ei lähe siis mädanema, kui need jõulu ja nääri vahel raiutakse, Harjumaal aga teati, et kui puid sel ajal raiuda, tuleb suvel hunt karja. Kanepis oldi kindel, et kõige kuivem aeg on siis, kui küünlakuu kolme päeva vanune on, siis raiutud põletuspuugi annab valusama leegi. Kõikjal aga arvati, et vääral ajal raiutud puit läheb koitama, imab sisse niiskust ja pehkib, omandades inetu värvuse, pakatab kuivamisel jne.

Kuufaaside silmaspidamise kõrval piiras puude langetamisaja valikut ka õige tuule suuna ja õige langetamissuuna valik ilmakaarte suhtes. Eelistati enamasti puu langetamist ida ja põhja poole, samuti ida-, põhja- või loodetuulega. Need võtted pidid andma puule erilise tugevuse ja hoidma koitamise eest. Soomlased arvavad, et pärast tugevat tuult või tormi ei tohi enne kahte nädalat tarbepuud raiuda — puu “süü on lõtv”. Mõeldi ka metsauuendusele: lehtpuu on soovitatud raiuda küttepuuks, mille säilivusel pole tähtsust, võimalikult noorkuu ajal, et soodustada kändude võsumist ja üldse noore metsa kasvu Arvati ka, et hästi lõhenev puu saadakse langetamisel piki tuult.

Paljusid taolisi uskumusi võib pidada narruseks. Aastaaegadel ja kuul kui taevakehal võib ju elusolenditele, milleks on ka puud, mingisugune mõju olla, kuid tuule suund raie ajal ei saa ilmselt puu kvaliteeti mõjutada. See on arvatavasti samalaadne Põltsamaa kihelkonnast üles kirjutatud rahvapärimusega: “Kui kännu ots karvaseks jääb, siis tuleb vanapagan sinna oma perset sügama”. Kindel on aga see, et usus ja veendumuses tehtud töö on tulemuslikum ning tagajärg parem.

Vaadates vanade puithoonete seinapalke, aknalenge, sarikaid, mis on kahjustamata säilinud 100 aastat ja kauem, või imetledes vana talumööbli seotiste kindlust, tuleb tõdeda, et vanades puidutraditsioonides on oma iva. Kes aga usub ja tahab päris kindel olla, see langetagu tarbepuu veebruari kõval ajal otse põhja- või idatuule sisse ja känd olgu siledaks tehtud. Jõudu tööle!