Pärandkultuuri kaitsest metsas

Lembitu Tarang

Sadu aastaid valitses Eestimaal talupojakultuur, selle kultuuri mälestusmärke jääb üha vähemaks. Jäävad unarusse tolleaegseks eluks vajalikud tehisobjektid, alustades tööriistadest ja eluaseme tüüpidest, jätkates tootmisrajatistega, nagu vesi- ja tuuleveskid, kivimurrud, lubjaahjud, turbavõtmisaugud ning linaleotiigid, lõpetades tervete pärandmaastikega nagu puisniidud ja –karjamaad.

Pärandkultuuri võimegi mõista kui esivanemate elu ja tegemise jälgi maastikul. Kui maastik muutub, rahvaarv maal väheneb, põllumajanduslik tootmine koondub suurtesse massiividesse. Käsitöö kaob ilmselt täielikult. Kõik see muudab maastikupildi must-valgeks; kas lage põllu- ja karjamaa, mida saab masinatega hooldada või mets, mida samuti hooldatakse ja kasutatakse masinate abil. Vahepealsed alad – puisniidud, saludega karjakoplid, liigirikkad karjamaakadastikud, väiksemad jõeluhad, mida varem niideti käsitsi; on kaotanud oma tähtsuse maaelule ja võsastuvad ning hiljem muutuvad metsaaladeks.

Pärandkoosluste ja üldisemalt pärandmaastike nagu puis- ja luhaniitude, rannaniitude ja –karjamaade kaitse, taastamine ja hooldamine on viimastel aastatel saanud suure tähelepanu ning ka riikliku toetuse osaliseks. Pärandkooslused on ju üks osa pärandkultuurist.

Mitte vähem tähtis pole aineliste tehisobjektide kadumine, mis olid tähtsad meie esivanematele. Pärandkultuuri ainelised ilmingud on aga tihedas seoses mitte ainult omavahel, vaid ka rahvakultuuri vaimse loominguga. Vanad ehitised, kooguga talu- ja karjamaakaevud, taliteed, vanad lautrikohad, savitöngid, lubjapõletuskohad, törvaahjud, pärimustega seotud puud ja kivid, kadunud külade põlispuud, muistsed metsateed, kohanimed ning veel loendamatud mälestised seovad eestlasi oma isamaaga.

Kui me neid sidemeid ei otsi üles, ei säilita, ei kaitse ega tutvusta oma lastele, ei tunne järgmised inimpõlved enam oma ajalugu. Midagi ei seo neid enam oma esivanemate maaga, kus lage põld vaheldub võsa ja metsaga. Ajalugu, pärimusi, juuri ei saa tagasi osta, küll aga võib need kergekäeliselt kaotada. Vale oleks aga arvata, et kultuuriväärtuse moodustab ainult talupojakultuurist pärinev. Nii nagu rahvaluule areneb, tekib uusi rahvakultuurimälestisi ka praegu ning edaspidi.

Hando Runneli järgi ei ole kultuur mingi vaimne toodang, vaid kõigepealt kodu, vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis. /Kasemets, 1999/. Seega on kultuur kõigepealt elamisviis ja igal ajastul on oma elamisviis ning selleks vajalikud atribuudid. Seega kuuluvad meie maakultuuri juurde ka piimapukid külades, tehiskivikangrud maaparandusobjektidel ja palju muudki, mis iseloomustavad XX sajandi teise poole elu Eestis.

See pool sajandit hävitaski meie traditsioonilise põllumajandusmaastiku ning sellega seotud sajandeid kestnud ning ilmselt seetõttu suure väärtusega külakultuuri ja selle materiaalsed ilmingud nagu kõlvikute süsteemi (pärandmaastik, pärandkooslused), seda markeerinud kiviaiad, traditsiooniliseks eluks vajalikud tootmisobjektid ning ühendusteed.

Praegu on viimane aeg teadvustada, üles otsida, säilitada, kaitsta ning võimaluse korral eksponeerida metsades ja metsastunud aladel veel säilinud rahvakultuuri pärand. Viimane aeg seetõttu, et maade erastamise ja tagastamise käigus sattuvad paljud objektid uuesti hävimisohtu -–puhtalt omaniku teadmiste puudumisest. Ja ega ka riiklik süsteem pole kõikjal kultuuritundlikult suhtunud väärtuslikusse kultuuripärandisse.

Kultuuripärandi kaitse on seotud küsimusega pärandkultuuri ja muinsuskaitse vahekorrast. Muinsuskaitseobjektid on üldiselt küll kõik pärandkultuuri objektid, samas enamus pärandkultuuri objektidest ei kuulu praegu ega ilmselt ka tulevikus muinsuskaitse alla – sinna kuulub väärtuslikum osa pärandkultuurist. Samal ajal on väärtuslikuks ja mitteväärtuslikuks jagav suhtumine ise kaheldava väärtusega. Praegu võib 19 sajandist pärit lubjaahjude varemeid leida mitmeltki poolt Lääne-Eestist mõisate lähedalt, kus olid ka omad paemurrud tooraine hankimiseks – keegi ei tunne nende vastu huvi. Kui aga tuleb mõne kaevamise käigus välja lubjaahju vundament 14 sajandist, on see suursündmus. Kas peame olemasolevate väärtuste väärtustamiseks ootama nende maapealt kadumist? Sama kehtib tühjaks jäänud, kiviaedadest praegugi ümbritsetud põliskülade ja põlistalude asemete kohta metsades. Esimesed mitmesaja aastased kiviaiad on läinud juba metsa väljaveoteede täiteks traktorirataste alla.

Arheoloogid on muistseid linnuseid uurides avastanud, et vanade kiviaedade ladumise tehnoloogia oli tuntud ligi 3000 aastat tagasi /Remmel, 2001/. Kahjuks pole keegi korralikult uurinud, kui vanad on tegelikult kiviaiad, misläbivad maastikku. Ka metsi Põhja-Eesti rannikust lääne-saarteni.

Pärandkultuuri mälestiste puhul peaksime saavutama selle, et hakkaks toimime omanikukaitse – analoogiliselt vääriselupaikadele metsas. Pikad traditsioonid mittekaitstava pärandkultuuri inventeerimisel ja säilitamisel on Põhjamaades. Seepärast oleks kasulik tutvuda ka näiteks Rootsi kogemustega.

Rootsis alustati vääriselupaikade inventeerimisega 1970-l aastail, algul püüti kultuurimälestisi kaitsta võimaluse korral seotult VEP-ga. Kuna see on võimalik ainult osal juhtudel , on juba 30 aastat käinud diskussioon nende mälestiste võimaliku kaitse üle. Nüüdseks on tehtud ka poliitiline otsus Riksdagi dokumendi “Levande skog” (Elav mets) näol. Metsahooldusseaduses on ka fikseeritud loodus- ja kultuurimälestusmärkide säilitamise ülesanne (§30). Selle täitmist arvestatakse ka metsade sertifitseerimisel. Programmid koostatakse piirkondade kaupa ja projektide vedajaks on metsahooldusorganisatsioonid (Skogsvårdsstyrelse). Miks mitte kultuuri-, või muinsuskaitseametid? Rootsis väidetakse, et metsaorganisatsioonid, kelle silme all negatiivsed muutused metsas toimuvad, on tundlikumad ja operatiivsemad. Küllap sama lugu on meilgi. On ju pärandkultuuri väljaselgitamise, säilitamise pioneerid meilgi olnud juba aastakümneid just metsamehed (Ain Erik, Vello Denks, Kaupo Ilmet jt.)

Rootsis kuuluvad piirkondade projektgruppidesse veel arheoloogid ja inventeerijad, asjatundjatena kaasatakse perioodiliselt kultuuri- ja muinsuskaitse tegevtöötajaid. Finantseerimine toimub väikeste erinevustega piirkondade kaupa. Näiteks Gotlandil tuleb 30% rahalistest vahenditest metsandusorganisatsioonidelt ja maavalitsuselt, 30 – 35% Euroopa Liidu fondidelt, 30% Tööturuametilt (inventeerijad) ning kuni 10% huvipoolelt – eraisikutelt, muuseumidelt, kultuuriorganisatsioonidelt.

Piirkondade esindused kohtuvad 1–2 korda aastas tegevussuunade arutamiseks. Eesmärgiks on haarata töösse kogu Rootsi. Projektgrupid koostavad ja kirjastavad ka tutvustusbrozüüre, mida levitatakse reisibüroodes, metsaorganisatsioonides jm. Seega oleneb Rootsiski töö efektiivsus ja haare kõigepealt ikkagi kohapealsetest entusiastidest, siiski on neil olemas toeks riiklik otsus ja ka finantseerimine.

Eriti tuleks tähelepanu pöörata põliste metsateede kui ühtede tähtsamate inimtegevuse jälgede säilitamisele. Metsateed on otseselt seotud meie kultuuriloo ja maakasutuse arenguga. Tingimustes, kus ei toimunud intensiivset tee-ehitust riigi poolt nagu praegusel ajaloo-etapil, oli see imekspandav kui täpselt ja kindlalt valiti liikumistee maastikul. Isegi nii kindlalt, et enamik muinasajal rajatud teid on praegugi suurte teetrasside aluseks / Einer 1988/. Kuna asustus tekkis eeskätt kõrgematel aladel, siis ka teed tekkisid nende alade vahel.Kuna praktiliselt kuni 18 sajandi lõpuni püsis Eestimaa asustusskeem muinasajast saadik peaaegu muutumatuna, on paljud metsateed, mis külasid ühendasid, muinasaja pärandusena säilinud meie päevini. Tegelikult olid need teed kasutusel veel selle ajani kuni maal põhiliseks liikumisvahendiks oli hobune – 20 sajandi keskpaigani –küladevaheliseks suhtlemiseks, metsaheinamaadelt, jõeluhtadelt ja soosaartelt heinaveoks, ka küttepuude ja ehituspalkide veoks. Seega on meie põlismetsateede vanus vähemalt 600–700 aastat. Metsakülade kadumisega kadus ka igapäevane vajadus neid kasutada. Suurde ohtu on need teed aga sattunud alles nüüd, teisel iseseisvusperioodil. Mõtlematu metsaväljavedu kevadest sügiseni ei muuda metsad mitte ainult edaspidi juurdepääsmatuteks, vaid hävitab meie ühe vanema kultuuripärandi.

Metsade kultuuripärandina tuleb käsitleda ka hilismineviku metsatöö jälgi, mis ilmselt enam ei kordu – vaigutuslangid, sajandi tormist pärit metsaestakaadid, põlised metsavahitalud või ka ainult nende asukohad, isegi metsakultuurid, mis ümbritsetud veel kärsakakraavidega – ka see kõik on meie eluviisi ehk kultuuripärandi väljendiks.

Nagu öeldud, keskendub pärandkultuuri objektide väljaselgitamine ja edasine kaitse nendele mälestistele, mida tegelikult ei kaitsta, kuid mis kindlasti väärivad säilitamist, taastamist ja eksponeerimist. Näeme kaht põhiülesannet, mis õigustab või otse nõuab pärandkultuuri kaitset:

  • Kõigepealt on see tähtis rahva kultuuripärandi enda säilitamise huvides – kui mitte praegu, siis aja möödudes tõuseb ta väärtus hindamatuks nagu kõigel, mida järel väga vähe, või pole üldse.
  • Teiseks on see hädavajalik kodutunde loomiseks ja süvendamiseks – oma juurte taasavastamiseks. Varem kui inimesed olid põlvkondade vältel ühe paiga elanikud, anti põlvest põlve edasi iga põllu, jõekääru, heinamaa, metsatuka nimi; teati, mis seal varem oli ja mis seal oli toimunud. See kinnistas inimest oma elukoha külge, pani teda armastama ja korras hoidma ümbrust. Praegu on suurele osale inimestest kodupaik ainult elamise koht antud ajamomendil. Kodupaiga kultuuripärandi tutvustamist tulebki seepärast alustada koolinoortest – neile jääb uudne teave mällu ja seostub edaspidigi kodupaigaga. See eeldab kodulooturismi ja loodusturismi arendamist, nende objektide sidumist õpperadade ja matkamarsruutidega, nende minimaalset korrastamist – vähemalt võsast puhastamist.

Võõraste kultuuride, religioonide, ideoloogiate, keelte, poliitikate ja seaduste surve eesti kultuuriloolise identiteedi alustele on olnud tugev läbi aegade. Nõrga mina-identiteediga (juurteta) inimene on hingeliselt ebakindel, haige. Oma rahva kultuuritraditsioonide kaitse ja edasiloome on selles mõttes rahvusvahelise inimõiguste konventsiooni teema / Kasemets 1999/.

Loodushingeline maakultuur on eestlastele ainus oma tsivilisatsioon, mida peaksime hoidma ja kaitsma. Hälbeid on igas ühiskonnas, nii on ka Eestis tekkinud oma budistid ja moslemid, sotlased ja iirlased, kes püüavad oma elu seada ja käituda vastavate kommete ning kaanonite järgi. See aga mis on teistelt laenatud, ei oma juuri, selle kandja kadumisega kaob ka laenatu.

Teine lugu on kogu kultuuriruumiga tihedalt seotud põlvkondadega. Kultuuriruumi taju järgimine, kitsam aste ongi kodukohatunne. Seda ei saa arendada ilma kultuuriruumi ainelist osa tundmata. Ehk tuleks tõsiselt suhtuda ka loodusfilosoof Hermann von Keyserlingi arutlustesse, mille järgi põlisasustusega paikades on mikrotasemel akumuleerunud eelmiste põlvkondae energia. See aitaks mõista, miks hiiepuud ja –allikad on pühad – laiamas mõttes – miks ühele rahvale on vajalik tunda ja säilitada eelmiste põlvkondade poolt loodut.

Kasutatud kirjandus

1. Einer, Väino “Korilasrajast kiirteni” Tallinn 1988 kirjastus “Valgus”
2. Kasemets, Aare “ Maarahvakultuur ja Eesti jätkusuutliku arengu ideoloogia” kogumikus Eesti 21 sajandil, Tallinn 1999 TA kirjandus
3. Keyserling, Hermann Alexander “Loov tunnetus” kogumik Tallinn 1998 kirjastus “Ilmamaa”
4. Remmel, Maie “Eestlastel oli oma Stonehenge” kogumikus Kalender 2002 Tallinn 2001 kirjastus “Olion”
5. Sammhaaval äratasuva lehtpuumetsani, trükk OÜ PAAR Tartu 1999
6. Grönare skog, Skogsstyrelsena Förslag 1999
7. Grön Skogsbruksplan, Skogvårdsstyrelsen 1998
8. Kulturmiljövård i skogen, Skogsstyrelsens Förslag 1992
9. Levande skogar – miljömål för kulturarvet , Riksantikvarieämbetet 2001
10. Rikare skog, Skogsstyrelsen 1990
11. Spåren i skogen – värda att vårda, Riksantikvarieämbetet 1999