Enamuse oma elust veedab see röövkala Atlandi ookeani soolaste vete pinnakihtides toidujahil, Läänemerre saabuvad esimesed suured kalaparved maikuu keskpaigas ja kogunevad taimestikurikastele koelmualadele kui vesi on soojenenud 10-14°C, tavaliselt juhtub see mai lõpus ja juuni alguses. Varasematest aegadest on kalurid tähele pannud, et see toimub tavaliselt enne jaanipäeva, kui räimepüük hakkab lõppema.

 Tuulehaugid kasutavad meie rannikuvetesse jõudmiseks räimega samu rändeteid ja koevad ranna lähedal samades paikades kus räimedki.

Koelmutele saabuvad isaskalad veidi emastest varem.  J.G. Spuhl-Rotalia kirjutab oma 1896 aastal ilmunud raamatus “Kodumaa kalad” tuulehaugide käitumisest kudemisajal: “Isaste vahel sünnivad kudemise paikadel tihti ägedad võitlused, kus juures nad üksteist teravate nokkadega rängasti haavavad”. Ehk nii võib ollagi, igatahes on nähtud vaiksema ilmaga tuulekalade kudepaigas vett “keemas”.

Tuulehaugi tähtsamad kudealad meie rannikuvetes paiknevad Hiiumaa rannikul Mardihansu- ja Luidja lahtedes, Saaremaa Liivi lahe poolsetes vetes, ning taimestikurikkas Väinameres. Soome lahes leidub üksikuid suuremaid koelmuid kuni Kurkse laheni. Harvem satub tuulehauge seisevnootadesse ja mõrdadesse ka idapool.

Kleepuvate niitidega suured marjaterad kinnituvad taimedele ja vetikatele ning arenevad seal kuni kuus nädalat. Vastsed on kohe pärast koorumist võimelised alustama iseseisvat elu, elavad avavee pindmistes kihtides. Noored kuni 15 cm pikkused kalad lahkuvad meie vetest ookeani augusti lõpus–septembri alguses.

Tuulehaugi eripäraks on teravaks nokaks kujunenud lõuad. Tema silmapupill on äraspidi tilga kujuline.

Tuulehaugid, kui neid termiliselt töödelda, muutuvad nende fosforiühendit vimaniiti  sisaldavad luud roheliseks. Sama juhtub emakalaga.