“Absoluutne” tõde selgub alles talvel saunas viheldes - kui lehti lendab, siis polnud päris õige aeg, koht ega ka kask. Seda saab laval kunagi arutada. Klassikaline talveks kasevihtade varumise aeg on praegu kindlasti käes. 

Okste vihaks sättimisel, vaat et peaaegu rituaalse maiguga tegevuse käigus, võib ju vihameistril küsimusi tekkida: miks üks leht on pealt sametiselt roosaks värvunud või mõni sigarikujuliselt kokku rullunud ja mis roheline sitikas see veel on? Vastused järgmised ja pildilegi püütud. 

Pahklestaliigid tekitavad erinevate puuliikide lehtedel väga eriilmelisi moodustisi, kase-pahklesta (Eriophyes longisetorius) elupaik näebki enamasti nii välja nagu pildilt paistab. Ämblikulaadsete klassi kuuluvat pisikest ja läbipaistvat või roosakat pahklesta ennast palja silmaga ei näe. 

Kui näeb oksal või hoopis püksipõvel turnimas üht umbes poole sentimeetri pikkust roheliselt läikivat “kärsaga” mardikat, siis teame, et see on peamiselt kaskedel elav kase-keerukärsakas (Deporaus betulae).  

Kase-keerukärsakad on andekad leherullijad, nad võivad kokku rullida kas ühe või kaks lehte korraga. Kärsakas rullib ühe lehepoolme kokku, lehe alakülg sissepoole ja keerab teise lehepoolme sellele mantlina ümber. Sellele eelnevalt teeb mardikas kaks S-kujulist sisselõiget lehepoolmete servadest keskrooni, et tuleks piisavalt hea lehetoru. Kuidas ta aga kahe lehega seda teeb, võib asjast huvitatu ise välja nuputada, või siis mitte.

Lehetorusse munetakse 4-6 muna, igaüks neist paigutatakse kärsaku abil lehe pinnale näritud lohku. Vastne toitub mõistagi puulehest. 

Ega siis midagi – vihtu tegema, sest oktoobris tulevad juba luuad!