22. juuni, 2023
Mine metsa ja tee vihtu!
Teatavasti on 2023. aasta Eestis sauna-aasta ja tõelist sauna ei kujuta keegi ette ilma saunavihata. Kust saab aga vihtade tegemiseks vajalikke oksi? Ikka metsast – ja 45% Eesti metsadest on Riigimetsa Majandamise Keskuse hallata. Peale selle, et RMK lubab riigimetsas saunavihtade tarbeks oksi koguda, korraldasid nad sel aastal ka vihtade tegemise töötube. Möödunud laupäeval toimusidki sellised üritused üle Eesti, neist üks Ida-Virumaal Alutaguse rahvuspargi külastuskeskuses Kauksis.
Tekst ja fotod: Anatoli Tarassov
Väljas oli palav ja õhutemperatuur kerkis 30 soojakraadi kanti. Nii kiirustas enamik inimesi rannaliivale ja Peipsi järve jahedasse vette, kuid oli ka neid, kes eelistasid rannamõnudele saunamõnusid. Et üritus toimuda saaks, olid korraldajad paigaldanud külastuskeskuse hoovi mobiilse tünnisauna ja selle kõrvale kümblustünni.
Saunapäev algas RMK Põhja-Eesti piirkonna külastusala juhi Heinar Juuse tervituskõnega.
Kuni saun küdes, oli paras aeg vihtu tegema hakata. Selleks kogunesid uudishimulikud Iisaku Kihelkonna Muuseumist saabunud Juta Reesti juurde, et kuulata vihtade tegemise saladusi.
Juta valmistab vihta rahulikus tempos, nagu lilleseadja lillebuketti. Nii peabki, sest protsess on vastutusrikas. Pole ju asjata öeldud, et saun ilma vihata on nagu lillepeenar ilma lilleta.
Juta ütleb, et okste ladumine on loominguline ja oluline protsess. Teda vaadates tekkis mul mõte nimetada seda stiili ikeBANJA-ks (баня tähendab vene keeles sauna). Mis arvate, kas see väljend sobiks?
Ka kõik huvilised ise said Juta juhendamisel vihtu teha. Mõne jaoks oli see esimene kord ja siinkohal oleks paslik parafraseerida tuntud Hiina filosoofi Laozi tsitaati: „Aastatepikkune armastus sauna vastu algab esimesest isetehtud vihast.“
Juta kolleeg Mari Olberg räägib erinevatest vihtadest, milliseid ravimtaimi neisse punuda ja vihtade kasutamise rahvatraditsioonidest. „Kasutatud vihta ei tohi kunagi prügikasti visata,“ ütleb Mari. „Nii nagu vanasti, tuleb see ka tänapäeval ära põletada. Sellepärast tuleks vihad siduda looduslikust materjalist tehtud nööriga, mitte plastnööriga,“ lisab ta.
Raamatupidajal Maike Altojal on omapärane hobi. Ta ei keeda suppi ega putru, vaid hoopiski … seepi. Seep on veel üks asi, mis on saunaskäimisega tihedalt seotud. Uskuge või mitte, aga keskajal oli Euroopas kombeks ennast seebiga pesta kõigest üks-kaks korda aastas.
Lihtsalt vannitamist ja enda veega loputamist peeti tol ajal piisavaks.
Seepi hakati kasutama umbes 6000 aastat tagasi. Enne seda küüris Vana-Kreeka rahvas keha peene liivaga ja egiptlased kasutasid pesemiseks vees lahustatud mesilasvaha.
Legendi järgi sai seep oma nime Sapo mäe järgi, kuhu roomlased tõid loomi ja linde põletades jumalatele ohvreid. Põlemata jäänud loomarasva ja puutuha jäägid voolasid aga Tiberi jõkke. Mäe jalamil pesu pesnud naised avastasid, et nii saab pesu lihtsamini ja kiiremini puhtaks. Aja jooksul hakati „jumalate kingitust“ kasutama mitte ainult pesu, vaid ka enda pesemiseks.
Seebi valmistamise protsess on üsna pikk ja nõuab seebimassi pidevat segamist. Selles on midagi maagilist. Spordivõistlustel võib tribüünidelt kuulda hõikeid „kohtunik seebiks“ ja nii küsisin Maikelt naljaga pooleks, kuidas suhtuvad seebikeetmisse kohtunikud – ja mitte ainult jalgpallikohtunikud. Ta vastas, et keegi pole veel viga saanud.
Maike seebivalikus on erinevate lõhnade ja tervistavate lisanditega seepe. Nendes on aaloed, kanarbikku, mett, lavendlit, eri marju ja palju muud. Ostsin endalegi paar sellist seepi ja nüüd lõhnab terve mu korter. Elagu lõhnastatud seep!
Need pole kivid ega sefiir šokolaadis, vaid tegemist on hoopiski tõrvaseebiga. Tõrvaseebi valmistamiseks kasutatakse nii männi- kui ka kasetõrva. Puidu kuivdestilleerimisel saadud vedelik on suurepärane ravimseepide ja kosmeetikatoodete koostisosa. Leiliruumile lisab aroomi ka kerisele visatud männitõmmis.
Pop-up-stiilis kohvikus sai maitsta küpsetisi, saunateemalisi suupisteid, juua karastavaid jooke ja proovida ka kergelt soolatud kurke.
Vahepeal algas ka tünnisauna ja kümblustünni proovimine. Nagu tänapäeval kombeks, võtavad ohjad enda kätte inimkonna kaunima poole esindajad. Mehed, nagu ikka, on tagaplaanil.
Ja viht on muidugi kohustuslik.
„Inimesel peab olema pidev kokkupuude veega. Ma ei räägi lihtsast vedelikutarbimisest, sest see on loomulik tegevus. Kuid peamine on kontakt veega. See on tee emakese looduse rüppe, meie ürgsusesse. Oleme veest pärit ja peame sinna tagasi minema.“ Meenuvad legendaarse Aleksei Buldakovi laused filmist „Vene kalapüügi eripära“.
Olin kohal, õlut ei joonud ja saunas ei käinud. Küll aga kohtasin imelisi loodusesõpru ja saunavihtade tegijaid.
Soovin kõigile tugevat tervist! Minge metsa!
Väljas oli palav ja õhutemperatuur kerkis 30 soojakraadi kanti. Nii kiirustas enamik inimesi rannaliivale ja Peipsi järve jahedasse vette, kuid oli ka neid, kes eelistasid rannamõnudele saunamõnusid. Et üritus toimuda saaks, olid korraldajad paigaldanud külastuskeskuse hoovi mobiilse tünnisauna ja selle kõrvale kümblustünni.
Saunapäev algas RMK Põhja-Eesti piirkonna külastusala juhi Heinar Juuse tervituskõnega.
Kuni saun küdes, oli paras aeg vihtu tegema hakata. Selleks kogunesid uudishimulikud Iisaku Kihelkonna Muuseumist saabunud Juta Reesti juurde, et kuulata vihtade tegemise saladusi.
Juta valmistab vihta rahulikus tempos, nagu lilleseadja lillebuketti. Nii peabki, sest protsess on vastutusrikas. Pole ju asjata öeldud, et saun ilma vihata on nagu lillepeenar ilma lilleta.
Juta ütleb, et okste ladumine on loominguline ja oluline protsess. Teda vaadates tekkis mul mõte nimetada seda stiili ikeBANJA-ks (баня tähendab vene keeles sauna). Mis arvate, kas see väljend sobiks?
Ka kõik huvilised ise said Juta juhendamisel vihtu teha. Mõne jaoks oli see esimene kord ja siinkohal oleks paslik parafraseerida tuntud Hiina filosoofi Laozi tsitaati: „Aastatepikkune armastus sauna vastu algab esimesest isetehtud vihast.“
Juta kolleeg Mari Olberg räägib erinevatest vihtadest, milliseid ravimtaimi neisse punuda ja vihtade kasutamise rahvatraditsioonidest. „Kasutatud vihta ei tohi kunagi prügikasti visata,“ ütleb Mari. „Nii nagu vanasti, tuleb see ka tänapäeval ära põletada. Sellepärast tuleks vihad siduda looduslikust materjalist tehtud nööriga, mitte plastnööriga,“ lisab ta.
Raamatupidajal Maike Altojal on omapärane hobi. Ta ei keeda suppi ega putru, vaid hoopiski … seepi. Seep on veel üks asi, mis on saunaskäimisega tihedalt seotud. Uskuge või mitte, aga keskajal oli Euroopas kombeks ennast seebiga pesta kõigest üks-kaks korda aastas.
Lihtsalt vannitamist ja enda veega loputamist peeti tol ajal piisavaks.
Seepi hakati kasutama umbes 6000 aastat tagasi. Enne seda küüris Vana-Kreeka rahvas keha peene liivaga ja egiptlased kasutasid pesemiseks vees lahustatud mesilasvaha.
Legendi järgi sai seep oma nime Sapo mäe järgi, kuhu roomlased tõid loomi ja linde põletades jumalatele ohvreid. Põlemata jäänud loomarasva ja puutuha jäägid voolasid aga Tiberi jõkke. Mäe jalamil pesu pesnud naised avastasid, et nii saab pesu lihtsamini ja kiiremini puhtaks. Aja jooksul hakati „jumalate kingitust“ kasutama mitte ainult pesu, vaid ka enda pesemiseks.
Seebi valmistamise protsess on üsna pikk ja nõuab seebimassi pidevat segamist. Selles on midagi maagilist. Spordivõistlustel võib tribüünidelt kuulda hõikeid „kohtunik seebiks“ ja nii küsisin Maikelt naljaga pooleks, kuidas suhtuvad seebikeetmisse kohtunikud – ja mitte ainult jalgpallikohtunikud. Ta vastas, et keegi pole veel viga saanud.
Maike seebivalikus on erinevate lõhnade ja tervistavate lisanditega seepe. Nendes on aaloed, kanarbikku, mett, lavendlit, eri marju ja palju muud. Ostsin endalegi paar sellist seepi ja nüüd lõhnab terve mu korter. Elagu lõhnastatud seep!
Need pole kivid ega sefiir šokolaadis, vaid tegemist on hoopiski tõrvaseebiga. Tõrvaseebi valmistamiseks kasutatakse nii männi- kui ka kasetõrva. Puidu kuivdestilleerimisel saadud vedelik on suurepärane ravimseepide ja kosmeetikatoodete koostisosa. Leiliruumile lisab aroomi ka kerisele visatud männitõmmis.
Pop-up-stiilis kohvikus sai maitsta küpsetisi, saunateemalisi suupisteid, juua karastavaid jooke ja proovida ka kergelt soolatud kurke.
Vahepeal algas ka tünnisauna ja kümblustünni proovimine. Nagu tänapäeval kombeks, võtavad ohjad enda kätte inimkonna kaunima poole esindajad. Mehed, nagu ikka, on tagaplaanil.
Ja viht on muidugi kohustuslik.
„Inimesel peab olema pidev kokkupuude veega. Ma ei räägi lihtsast vedelikutarbimisest, sest see on loomulik tegevus. Kuid peamine on kontakt veega. See on tee emakese looduse rüppe, meie ürgsusesse. Oleme veest pärit ja peame sinna tagasi minema.“ Meenuvad legendaarse Aleksei Buldakovi laused filmist „Vene kalapüügi eripära“.
Olin kohal, õlut ei joonud ja saunas ei käinud. Küll aga kohtasin imelisi loodusesõpru ja saunavihtade tegijaid.
Soovin kõigile tugevat tervist! Minge metsa!
Loe uuemat: Osmussaar üllatab ulmeliste klibuväljadega
Loe vanemat: Saunaviht puhastab hinge ja hellitab keha!
Lisa kommentaar