Päev enne matka jälgisin pingsalt mitut ilmaennustuse portaali. Ennustused muutusid pidevalt: kohati lubati vihma, kohati vahelduvat pilvisust. „Lahing“ toimub muidugi iga ilmaga, kuid äkki jätab mõni vihma pärast tulemata. Vahepalaks üks huvipakkuv fakt. Nimelt, Euroopas tähistatakse igal aastal septembri neljandal laupäeval üht tähtpäeva, ja kujutage ette, see on – seenepäev! Näib, et taevaisa arvestas sellega ja oli armuline ega rikkunud meie pidu, sest ilm oli lihtsalt suurepärane.


Matka välja kuulutades rõhutasime teadlikult, et ürituse eesmärk on eelkõige tutvustada meie metsade seenerikkust ning õppida vahet tegema erinevatel seeneliikidel. Samuti oli eesmärk jagada nõuandeid metsasaaduste töötlemise kohta ning anda teada, kuidas metsas käituda ja milliseid ettevaatusabinõusid rakendada.

On ju ajakirjanduses tänavu rohkem kui kunagi varem räägitud seenemürgistuse juhtumitest üle kogu Eesti. Muide, mürgistuste rohkuse põhjuseks ei ole mitte ainult hea seeneaasta, vaid ka majanduslangus. Siin pole midagi imestada, sest raskel ajal lähevad paljud inimesed ise metsa söögi järele. Mürgistuse vältimiseks kuluvad aga mükoloogiateadmised marjaks ära.

Pole vähimatki kahtlust, et seen on väärtuslik ja kasulik metsasaadus, kuid kõige tähtsam on jälgida, et korvi ei satuks ühtegi mürkseent. Seetõttu ei olnudki meie matka peamine eesmärk suure saagi kogumine – saagiga oli nii, kuidas kellelgi vedas. Mõelge nüüd ise. Seenelkäik, eriti nädalavahetusel, nõuab varajast ärkamist (vara üles, hilja voodi ...), aga meie läksime metsa keset päeva. Kohale jõudes sain kohe aru, et keegi oli enne meid siin juba käinud.

„Nojah, täna oleme siis taustatantsijad,“ teatasin meie seltskonnale. Aga olgu etteruttavalt öeldud, et teravama silma ja nobedamate näppudega seenelised said oma korvid ihaldatud metsasaadusi täis korjatud ning sortiment oli lai.






Matkal leidsime harilikke kivi-, haava- ja kasepuravikke. Riisikatest oli eriti palju musti riisikaid, kuid nägime ka mõnda valget riisikat ja võiseent. Samuti leidsime kase-, tava- ja peitriisikaid ning loomulikult kukeseeni. Matkaliste teele jäi ka suuri sirmikuid ja külmaseeni ning isegi harilikke murumune. Ja huvitaval kombel oli teekonna alguses metsaalune täis kärbseseeni, nii punaseid kui ka kollaseid.



Veel jäid teel olles silma haisev kärbseseen ja pruun kärbseseen. Oli ka mitmesuguseid vöödikulisi ja muid seeni, mida mükoloogiaringkondades nimetatakse teaduslikeks, ning lihtsalt meile tundmatuid liike.




Loodetavasti avardas matk oluliselt osalejate seeneteadmisi ning kõik nautisid jalutuskäiku läbi kuldse sügisese metsa.



Lõpetuseks tänan kõigi seeneretkel osalejate nimel RMK-d toreda ürituse korraldamise eest!