Möödunud aasta oli mäletatavasti erandlik, kui matk toimus lume puudumisel jalgsi Karula rahvuspargis kuplitel. Puhatu retke peamine eesmärk oli kohtuda rabapüüga, kelle jaoks Puhatu on Eestis üheks viimaseks pelgupaigaks. Kaupo on seda haruldust varem Emajõe-Suursoos kohanud, teistel oleks see olnud esmakohtumine. Soovisime linnule ööpimeduses ligi hiilida. Seepärast algaski retk varuga enne päiksetõusu.

Külma oli krõbedad -10 ja varasema sulaperioodi järel tekkinud kõva lumekoorik kandis meid hästi. Kui koheva lume korral oleks suusasahina kõrval ehk ka muud kaugemad ja õrnemad loodushelid kõrva jõudnud, siis valitsenud tingimustes saatis meid pidev krigin ja meelte haardeulatus oli sellevõrra piiratum. Oleks siis rabapüü kaugel oma veidrat naerule sarnanevat häält teinud, kahtlane, kas oleksime kuulnud. Peatusi tegime ka peamiselt retke sihtkohtadeks olnud objektidel – Pahasenja järv, vana looduslik kõdusoomets Mustaladva oja maa-aluste harude kohal, Viinamardi järv, Puhatu järv ja Martiska järv. Etteruttavalt peabki tunnistama, et kahjuks jäi rabapüü kuulmata-nägemata.

Muid talvise rabamatka mõnusid kogesime küll. Ümber rabamändide vingerdamist oli väga palju. Puhatu on ikka üllatavalt „kinni“. Päris lagerabale tüüpilist maastikupilti ei kohanudki. Panime selle Ida-Viru atmosfäärisaaste süüks, sest kraavitatud on Puhatu läänepoolset osa võrdlemisi vähe. Sirge jälje saime võtta ainult järvede jääl. Mõistagi olid suusakiirused kiilakal ka keskmisest oluliselt suuremad ja lustimist palju. Kristjan mõõtis ära, et üks tõuge võrdus 10 meetrit edasi.

Huvitav oli kohata ühte värsket põlenguala Puhatu järve edelanurgas. Puude võrade järgi otsustades on põleng toimunud lähiminevikus. Ortofotolt piiritledes on selle pindala ca 3 ha. Enamus puudest on hukkunud ja söestunud pindade järgi otsustades on tuli olnud päris intensiivne ja leek ulatunud kõrgele. Infot sellest intsidendist ei olnud ka kohalikul Margusel.

Matka kohustusliku osa hulka kuulub korralik priimuse tulel valminud lõuna. Samal ajal, kui teised tarbisid enda isiklikku näksimist, valmistas Kaupo ühist rooga. Selleks oli „Pisut külmema ilma tomati-läätsesupp“ vastavalt metsaköögi retseptiraamatule. Supi valmimise järgus oli väike vaidlus, kui läbi keenud peaksid läätsed olema, aga et kõhud oli tühjad ja ka gaas priimuses sai otsa, võeti siiski oma nõudega järjekorda. Supp maitses hea ja täiskõhu tunde kõrval tuli ka soe sisse. Võtsime tee auto suunas. Ahjaa, ajaloo huvides olgu märgitud, et lõunat pidasime Puhatu oja lähistel.

Tagasitee oli võrdlemisi monotoonne rühkimine. Küll aga saime oma linnuelamuse kätte. Rabapüü asemel nägime taevas selle kanaliigi hirmu, kaljukotkast. Nägime teda küllalt lähedalt ja saime hõlpsasti kaljuka välised tunnused üle korrata. Veel sattusime tetrede ööbimiskohta, kus lumme kaevatud lohukeste järgi saime teada, et neid seal läinud ööl kokku kuus oli olnud. Marguse huvi kohalike metsiste vastu päris rahuldamata ei jäänud. Metsiste olemasolust saime kinnitust paari jäljerea ja väljaheite hunniku järgi, kuigi ega läbitud paikades mingit tihedama liikluse jälgi ei kohanud.

Selline see matk siis oli. Kokku 20 km pikk. Osavõtult kahjuks nirum kui möödunud aastal. Selge on see, et osavõtu suurus on negatiivses seoses heade suusaoludega.