Esimeses mägralinnas oli rahulik ja vaikne, polnud ühtegi looma jälge ja enamik uruavasid olid peitunud lume alla. Vaid paar härmas servadega urgu olid lumest pooleldi vabad. Need hingamisavad reedavad, et urud pole tühjad ja keegi siin all hingab.

Teine mägralinnak asus esimesest sajakonna meetri kaugusel. Ime küll, aga ühe uru ees olid näha mägra tegutsemise jäljed. Need pidid olema väga värsked, sest kogu eelmise päeva sadas tihedalt lund. Mäger oli uruesise lume tihedaks tammunud ja võib ette kujutada, kuidas ta istudes käppadega kasukast parasiite kratsis ja selili kõhtu sügas. Loom oli lumevao teinud ka mõne meetri kaugusel kasvava sarapuu põõsani ja surunud koonuga lumme paar auku ning siis urgu tagasi läinud. Uru juurde pandud rajakaamerast selgub, et peale 25. jaanuari pole loom urust nina välja pistnud.

Mäger 25. jaanuaril

Kuldi pesa sipelgapesas

Kraavi kaldal põllu servas oli kobras käinud pajuoksi varumas ja jätnud lumme oma laia saba lohistamise jälje.

Kopra sabajälg.

Mägra urgudeni oli sõita jäänud veel paar-kolm kilomeetrit, kui oli näha, et jupike teed on tihedalt jälgi täis tipitud ja teeservas kasvavate mändide tüvesid on kraabitud. Ilvese jäljed! Jahindusspetsialist Jaan Mitt arvas jälgi uurides, et siin võis olla ema kahe pojaga. Rongad paljastasid tõe, miks ilvesed siin pikalt toimetasid ja nii palju jälgi jätsid. Läksin suunas, kus hetk tagasi ronkasid silmasin ja polnudki vaja lumes kaua sumbata, kui suurte kasside toidulaud juba paistis. Teadagi, metskits on ilveste lemmiktoit.